“Kaugelviibija käekõrval”

Mälestusi Henrik Visanpuust paguluses.

Kohtumine ühes Berliini kohvikus.

Loojudes jätab päike endast vaikselt vaibuva järelhõõguse õhku, vette ja isegi kivvi. Olen vahel suveõhtu pealetulevas pimeduses pannud käe müürile: see on veel soe. Päike ise on ära veerenud, aga midagi on temast siin alles – peopesa all.

Nii on ka pärast inimese kustumist. Ühes jääb üksinda kurtes loitma ta süüdatud armastustuli, heites kaduvikku ta põsele oma nimbusehelgi. Teises hingitseb edasi vihaleek, andes oma kurja värvingu talle selle inimese kujutluses. Kolmanda südant soojendab veel sõprus, mis peab end igaveseks, kuid ei ole seda. Ja siis on seal mitmeid teisi, kellesse ta kadunud elu on samuti jätnud voogama õige mitmes varjundis tundevirvendusi. Kuid kogu see väga rikkalik maailm on määratud hääbumisele. Inimese suremine jätkub veel kaua pärast ta hauda sängitamist sedamööda kuidas ta kaasaeglastes kustuvad mälestused temast.

…