Aafrika oli terra incognita, kuni Livingstone´i suurte reisideni. Eesti reisikirjanduses napib häid Aafrika raamatuid paraku senini. Õnneks hakkab lünk nüüd täituma.
Peeter Vihma tegi vabatahtlikutööd Keenias. Ja on kirjutanud sellest ühe eheda raamatu. Koos slummide, hašiši, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma – must ja valge – on endiselt teineteisest nii pagana kaugel. – Tiit Pruuli, maailmarändur
Aafrika võib olla pime paik. Nagu neli kuud vabatahtlikuna Keenias veetnud Peeter Vihma kirjutab, on Aafrika pimedus selline, et kui tuld ei põle, siis mitte midagi ei näe. “Kättpidi Keenias” on võimalus süüdata lamp ja vaadata veidike ringi Musta Aafrika südames (kui süda asub inimestel vasakul pool ehk idaküljel, siis ehk võib sama üldistust laiendada ka mandritele). Näha loomanahkades muusikuid laulmas Barack Obamast, tunda kateldes hautatava rohekapsa lõhna ja saada aru, et meist mitte sugugi kaugel on röövimised, aidsisurmad ja kohtunike äraostmine tõepoolest elu igapäevane loomulik osa. Näha inimesi – elusaid, värvilisi ja suure südamega inimesi, kelle kogu olemust “õhkab soojust” – ja uidata ringi ohtlikus Nairobis, “mis on justkui kihiline kook, mille kõrbenud aluspõhjaks räpane, haisev ja kirju slumm”. Süüa mererannas värsket homaari või kõndida koju läbi öise džungli, sõõrmeis värske pühvlisita surmahõng.
Raamatule alapealkirja pannes on Vihma – elukogemuse võrra rikkam ja mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem – leidnud, et kukkus vabatahtlikuna läbi. “Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks võtta kui noore inimese ettevõtmist, mis tuleb lihtsalt ühel eluperioodil ära teha,” kirjutab ta samas. Kui kas või iga sajas vabatahtlikuks läinu tuleks tagasi sellise raamatuga, poleks kellegi jaoks olemas mingeid läbikukkumisi. Siis niisamagi ja igal juhul. – Krister Kivi, ajakirjanik
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.