“Kass sööb rohtu”

Kes olen ma õieti? Kas too raske, ilge mass – mu keha? Kondid, musklid, näärmed, veri? – Ei, ma ei tunne teda. Ta on mulle võõras. – Või see alati hoolitsev, manitsev hääl: Tee nii ja nii, aga mitte kunagi naa? – Ei, ka mitte tormina üle maa ja vee. Anastaksin südameid, tallaksin teistel. Külvaksin õnne ja hukatust. Ja nüüd … Nüüd istub siin vaid ebamäärane passiivne ühend meist kolmest. Kõik möödub nagu läbi udu. Ma ei tea enam, kas olen kaasategev või pealtvaataja. …

Loe esimesi lehekülgi raamatust