“Karuskose”

Vana Sandra Tiitu oli viimasel ajal vaevama hakanud üks asi. Ja see oli tema poeg, kes käis ülikoolis õigusteadust õppimas. Seni oli poja koolitamisega läinud kõik korrapäraselt, nagu oli pidanud minema. Poisil oli lahtine pea, ta oli lõpetanud gümnaasiumi hea tunnistusega ja astunud siis ülikooli, et hiljem saada advokaadiks või notariks.

Oli juba mõnd aega siinnurgas kombeks, et paljud jõukamale järjele jõudnud talud koolitasid oma lapsi. Mõned koolitasid selleks, et neid kergemale elule aidata, sest oli ju talutöö ikka väga raske. Mõned aga sellepärast, et teised ees koolitasid ja nad meestest madalamad ei tahtnud olla. Koolitas siis oma poega ka Sandra Tiit, kuigi mitte otse sel põhjusel, et paljud teised juba enne teda sedasama tegid. Ja miks ei oleks ta pidanud koolitama, kui ta seda jõudis, kui poeg ise nii väga oli tahtnud ja kui see, nagu Tiidule näis, vastuolus ei olnud Sandra talu ega ta suguvõsa tulevikuga. …