“Karske Pireta, Maheda Mareta ja Mehetapja Maie lood”

Perekonnaballaade vanast orjaajast – Rahvapärimustest põiminud.

Eesti rahvalüürikast ja seal leiduvaist eepilistest motiividest pikemaks lugulauluks põimitud “Lauluema Mari loos” on jäädvustatud pilt meie orjaaegsete naiste argielust, nende töö ja elu raskustest ning rõõmudest. Kui seda alapealkirjas on nimetatud “kangelaslooks vanast orjaajast”, siis seetõttu, et nii raskeis oludes elamine ja seejuures laulukunsti viljelemine iseendast juba tähendas kangelasmeelt, eeldas teatud heroilist eluhoiakut. Aga küsitakse, kas meil tõesti ei ole säilinud ka mõnd tõelist kangelaslaulu, midagi niisugust, mis kajastaks seda kangelaslikku vastupanuvõitlust, mida meie rahvas sajandite jooksul on oma elu ja õnne nimel pidanud võõramaiste orjastajate vastu. “Võitleme oma vabaduse eest kuni põlvepikkuste poisikesteni,” oli kord tõotanud Sakala vanem Lembitu – ja nii seda ka tehti. Enam kui kakskümmend aastat kestis esimene aktiivne vabadusvõitlus ja kui siis olid langenud ka põlvepikkused poisikesed, rauges sõda ainult seni, kuni oli üles kasvanud uus generatsioon, 1343. aasta ülestõusu kandjad. Aga ka Tasuja maleva hävimine Sõjamäe rabas ei tähendanud veel võitluse lõppu. Edasi jätkus see passiivse vastupanu liikumisena. Ja selle lõid kaasa mitte ainult mehed ja poisikesed, vaid ka naised. See passiivne vastupanu ei lõppenud õigupoolest kunagi – see lõi ainult harva välja aktiivsena, heledama leegiga, nagu olid näit. usupuhastusaegsed liikumised linnades 1524-1525 või Koluvere piiskopilossi piiramine 1560 või osavõtt Põhjasõja sündmustest, kõnelemata juba rahutustest 1784 ja 1805 kuni 1840. aastate usuvahetuse liikumiseni ja Mahtra sõjani.

…