Potipunasesse kuube rüütatud hiiglane kiusas põllul üht vaga neitsit, lömastades jalaga tema lokirulle. Silmapilk ajasin oma hobuse tema juurde ja paljastasin mõõga.
“Nurjatud hiid, jäta vaga neitsi otsekohe rahule, kas kuuled?”
Hiid paljastas ka ise oma lühimõõga, mida meie kandis ensiseks kutsutakse. Seda hetke tarvitas neitsi oma lokirullide kokku korjamiseks.
“Rüütel, kust pärinevad su maavaldused ja kes on su esivanemad?” küsis hiid pilgates.
Jalastusin ka ise, sest pole sünnis, kui ratsanik ründaks jalameest. Otsekohe selgus, et kuigi hiiglane, oskas ta mõõgakunsti ääretult viletsalt. Paari ringi järel lõin tal pea otsast; põlvitava vaga neitsi peale purskas laias kaares verd.
Hiid oli aga nõiutud, nagu võiski arvata, sest ta pea elas ikka veel.
Võtsin selle kätte, öeldes:
“Nüüd räägid sina, kust sa pärit oled.”
“Kui ma veel inimese küljes olin,” ütles pea, “olin pärit Sarrase saarelt, kus asub Püha Sebastianuse kabel. See on münster, kust soovitan sul läbi astuda, sest seal on veel teisigi punaseid rüütleid peale minu.”
“Hästi, pea,” ütlesin, “ma arvan, et sul ei oleks midagi selle vastu, kui panen su nüüd siia maha.”
Aarne Ruben (sündinud 1971) romaan “Karl Kiilaspea pärijad” on kaasahaarav jutustus kirjaoskamatust rändrüütlist Lotharist, milles autor demonstreerib oma erudeeritust, huumorimeelt, oskust elada sisse kaugetesse aegadesse ning oludesse, aga ka rüütli enda hingeellu.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.