“Kalevala kui kunstiteos”

Nüüd juba üle 130 aasta tagasi, 28. veebruaril 1835. aastal, toimus üks pealtnäha üsna tühine sündmus kaugel Põhjala põhjas. See juhtus Helsingist veel pool tuhat kilomeetrit Jäämere poole, keset määratuid metsi, järvi ja soid, maailma ühes põhjapoolseimas linnakeses Kajaanis. Õigupoolest see tollal polnudki veel linn, vaid suur küla umbes 400 elanikuga, kus prügitamata, poriseil tänavail hulkus peamiselt lehmi ja sigu või siis ka räbalais kalureid ja nende käratsevaid lapsi. “Paremaid” asunikke, haritlasi ja poolharitlasi oli siin kõigest kümmekond ja need püüdsid vaba aega surnuks lüüa peamiselt kaardimängu ja viinaklaasiga. Mis teha? Kogu tsiviliseeritud maailmast eraldasid neid lõpmatud laaned, viletsad teed, ligi kaks kolmandikku aastat kestvad külmad ja pakased, ümbruse üldine kehvus ja vaimupimedus. Pealinnast, Helsingist, vaadates tundus Kajaani otsekui maapakku saamise kohana, vähemalt ülikooliharidusega inimesele. Seal pidi igaüht paratamatult haarama vaimne üksindus ja tardumine.
Ometi oli selles laanekolkas pakutava arstikoha rõõmuga vastu võtnud mees, kelle käe all sel tähelepandaval päeval sündis väliselt küll midagi üsna vähetähtsat. Nojah, ei olnud see mees, Elias Lännrot oli ta vähetuntud nimi, ka ise oma ümbruse silmis veel midagi erilist. Oli ta ju ainult vaese külarätsepa poeg Lõuna-Soomest Uusimaa läänist Sammati kihelkonnast ja ta haridustee oli olnud äärmiselt vaevaline. Mitu korda oli ta oma kooliõpingud pidanud katkestama, endale ise leiba ja õpiraha teenima, vahel isegi majast majasse kerjates; ülikooli oli ta suutnud lõpetada ainult oma lahke õpetaja prof. Törngreni abiga. Isegi oma käitumiselt oli ta äärmiselt tagasihoidlik ja alandlik, see kodukootud jämedast riidest kuues, väga tõmmu, pisut mustlase välimusega kolmekümne kolme aastane noormees. Suvel oli juhuslikul kohtajal selles paljasjalgses rändajas tõesti raske ära tunda linna ametlikku arsti. Ja talvel peeti teda ta pikil suusarännakuil kaugeis laanekülades enamasti rändkaupmeheks, vahel koguni kerjuseks või hulkuriks, keda vaja kimbutada politseiga.
Nii, 28. veebruaril 1835 ei sündinud midagi muud iseäralikku, ainult see arglik ja kohmakas noormees lõpetas oma tagasihoidliku eessõna mõningaile selle metsiku laanelinna veel metsikumast ümbrusest kirjaoskamatuilt taatidelt ülesmärgitud rahvalauludele. Neid oli ta esmalt niisamuti keeleliselt ja stiililiselt silunud, ühtedest teisandeist võetud värssidega teisi täiendanud, kuni need ta käe all nagu iseendast ühiste tegelaste ja ühiste peasündmuste ümber hakkasid liituma ja nii moodustasid mingi imeliku, hapra terviku, täis kirevat sõnailu, uskumatuid meelekujutlusi ja fantastilisi seiklusi, millest õieti kuni tänapäevani keegi kindlasti ei või ütelda, kas need kajastavad mingit tõsisündmust või on nad ainult habemikkude laste müütilis-muinasjutulised mõttelennutused…