Ilja ilfi ja Jevgeni Petrovi esimene romaan “Kaksteist tooli” ilmus kolmkümmend kaks aastat tagasi. “Kuldvasika” avaldamise ajast on möödunud kakskümmend kaheksa aastat. Paljugi sellest, mis neis romaanides välja naerdi, on läinud minevikku, mõned seal kujutatud tüübid on välja surnud, kuid Ilfi ja Petrovi raamatud ise pole vananenud ega kaotanud oma jõudu ja veetlust. Kasutades kriitika-alast terminoloogiat, võib öelda, et nad on sooritanud katse, mille korraldas aeg, kuid võib ka lihtsamalt: neid loetakse ja armastatakse nagu varemgi. Lugejatel on küllalt põhjust neid raamatuid armastada. Kõigepealt kirjutasid neid inimesed, kes armastasid kõike seda mida armastame meie, ja vihkasid seda, mida vihkasime meie. Neid kirjutasid inimesed, kes sügavalt uskusid, et helge ja arukas sotsialismimaailm saavutab võidu loomuvastase ja pehkinud kapitalistimaailma üle. Peale selle on need raamatud kirjutatud andekalt, ja lõpuks on nad väga lõbusad. …
Konstantin Simonov
(paberkaaned kulunud, vähemalt 2 lehte on kus trükitud kiri katab üksteist – pole aimugi kuidas see on tekkinud)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.