Lajos Zilahy sündis 27. märtsil 1891. a. Nagyszalontas, Ungari Alamaa vaikses, igavas ja tolmuses linnakeses. Tema isa oli reformeeritud papp ja kandis tiitlit: literaat. Lajos oli alles kuueteistkümne-aastane, kui tema esimese luuletuse avaldas üks päevaleht. Ta valmistus juristiks ja omandas dr. jur.kraadi. Sõja puhkemisel sattus ta Komaromi, kust saatis lehtedele sõjalaule, mis äratasid Budapesti ülikooli kirjandusprofessori Beöthy tähelepanu. 1915. a. juunis läks Zilahy sõjaväljale, kus sai raskesti haavata. Kommunismi ajal viibis ta pagulasena Viinis. Säält tagasi tulnud, hakkas ta ajakirjanikuks, hiljem ajalehe “Magyarorszag” päätoimetajaks, saades Ungari reformiliikumise tugevamaks kuulutajaks.
Zilahy on pärastsõja-aegse Ungari kirjanduse tähtsamaid kujusid, kelle euroopaliselt selge mõtlemisviis, prantsuslik analüüsiv and ja värvikas esitus on äratanud huvi lääneski.
Ta algas luuletajana, pessimistliku lüürikuna. Põlvnedes sellest Ungari aadliklassist, kes sajandi käänul sattus kokku äraelamise küsimustega, suutis ta neile esiotsa ainult alistuv-lüüriliselt vastata. Kui aga tulid verisemad ajad, sõjasegadus ja punane virr-varr, asendas alistuva meeliskluse agressiivsem sõjaluule. Hiljem jättis Zilahy lüürika, andudes juba küpsemate tulemustega romaani ja draama viljelemisele. Kuid tema lüüriline soon on siiski nii tugev, et see on imbunud läbi tema proosatoodangugi, avaldudes stiili ülitundlikkuses, sisemiselt läbituntud, vahel haiglaseski elevuses (“Surmav kevad”, “Minu vaar-isa armastus”).
Zilahy draama- ja romaanitoodang käsitleb päämiselt Ungari keskklassi eluvõitlust, selle kohanemist uue ilmaga ja selle korraga. “Muusikaklounid” nimeline näidend on väikekodanlikkuse armetusse sattunud aadli tragikomöödia: muusikaprofessor ja viiulikunstniku tütar teenivad klounidena endale igapäevast leiba. “Valge põder” on endise suurhärra, erru läinud koloneli tragöödia talle võõras äri-ilmas. Ameerikas filmitud “Tulilind” käsitleb vana- ja uue põlve traagilist vastuolu isas ja tütres. Ja “Hing uinub”, mis liitub sama probleemi ringiga, on romaan Ameerikasse sattunud haritud noormehest, tema võõrdumislugu oma klassist ja rahvast.
Reas töis käsitleb Zilahy sõda ja revolutsiooni. Sõjasündmustega on otseselt seotud näidendid “Siber” ja “Kindral” ja romaanid “Põgenikud” ja “Kaks vangi”. “Kaks vangi”, millele osaks sai kuulmatu edu nii sise- kui välismail, on nimetatud Ungari esimeseks sõjaromaaniks. See on sõjaromaan, mis ei kujuta mitte lahinguid, kahurituld ja gaasirünnakuid, vaid sõjast põhjustatud hingelist katastroofi. See on lugu äkilisest leekivast armastusest seotud, kuid sõja tõttu lahutatud inimpaari libisemisest neile vastavamate teede ja elukaaslaste poole.
Zilahy toodangu päämiseks esemeks on mehe õnnetu armastus. “Üks mees armastas surmavalt üht naist” – see on “Muusikaklounide” teema. Ning “Surmava kevade” õpetus on: “Meie, mehed, peame maksma määratut hinda naise pärast.” Aga mehe õnnetu armastus heliseb veel ta paljude teoste, ms. ka “Kahe vangi” põhjas.
Zilahy teoste tegelased on igapäevased kesklassi kuuluvad inimesed. Üliinimene, kõrge talent, rahamagnaat või suursugune isik teda eriti ei huvita, seda enam aga harilik pangaametnik, ehitusmeister, aseõpetaja, paiukile läinud kolonel. Ei ole nende keskel tonte ega ingleid. Aga neile keskpäraseilegi inimesile suudab Zilahy talent läigatada igaviku valgust, teha nad elavaks ja huvitavaks.
Tõlkija (Felix Oinas)
Budapest,
November, 1935
Endine raamatukogu raamat, paberkaaned puudu
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.