Mul polnud aega valu tunda, sest halvemad asjad olid juhtumas. Kõik pealikud karjusid õudusest. Kirst, peaosa kõige kõrgemal, polnud vajunud. See hulpis merel üles ja alla meie järel. Ja kanuu, mis ei saanud sellest mööda, mille nina oli mere ja tuulte poole, aeti mere ja tuulte poolt kirstu otsa. Ja selle klaasosa oli meie vastas, nii et võisime näha Kahelkili nägu ja pead läbi klaasi, ning ta irvitas meie üle ja paistis elavat juba teises maailmas ja olevat meie peale vihane ning teise maailma jõuga valavat meie peale oma viha. Üles ja alla hulpis ta, ning kanuu triivis talle lähemale.
“Tapa ta!” “Lase käia!” “Lõika tal süda rinnust!” Neid asju karjusid pealikud Eoppole oma hirmus.
Katkend loost “Kahelkili kondid”
(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.