“Kahe tarkuse ühtsus”

Abu Mu´in Nasir ibn Khusraw ibn Harith, rohkem tuntud Nasir-e Khusrav´ nime all, sündis Balkhi linna lähedal Khorasanis aastal 1003 m.a.j (teiste allikate järgi aastal 1004, islami ajaarvestuse, hidžra järgi aastal 394, kusjuures peab teadma, et islami kalender on meie nn päikesekalendrist erinevalt kuukalender, mille aastas on 354 päeva). Ta pärines jõukast perekonnast, kus tegeleti nähtavasti põllumajandusega; perekonna jõukusega on seletatav mitmekülgne hea haridus, mille ta omandas. Nimetuse ´alawi põhjal on oletatud, et ta põlvnes prohvet Muhammadi tütremehest ´Alist, seega kuulus ta Muhammadi otseste järeltulijate sekka; kuid viimasel ajal arvatakse, et see nimetus viitab pigem tema kuulumisele šiiitide hulka (sõna ´alawi tähendab nii ´Ali järeltulijat kui ka `Ali poolehoidjat, s.t “aliidi” kitsamas või laiemas tähenduses).
Tema nooruse kohta pole midagi teada, kui 11. sajand tõi enesega suuri muutusi Kesk-Aasia aladele, millest ei jäänud puutumata ka Nasir-e Khusrav´ elu. See, mis ta elust tol perioodil teada, tuleb välja vihjetest tema luulekogu, diwanis (pärsia keeles tähendab see sõna nii “luulekogu” kui ka “kohtukoda; kohus”; nagu paljud pärsia keele kultuursõnad on ka see sõna tulnud araabia keelest, kus sõnajuur d-w-n tähendab “üles märkima/kirjutama; sisse kandma, registreerima; (luuletusi) koguma” ning sellele vastavalt tähendab diwan “luuletuskogu; arveraamatud; valitsusasutus; kantselei, büroo; riiginõukogu, valitsuskabinet; nõukogu; valitsus; kohtukoda; saal, hall; polsterdatud seljapatjadega istmerida seina ääres (vrd meie “diivan”); kupee raudteevagunis”). Oma päritolu poolest oli ta ilmselt sunniitlik muslim.
Nasir-e Khusrav annab mõista, et juba noorena tundis ta huvi kõigi filosoofia, teaduse ja religiooni valdkondadele vastu. Tal oli ligipääs Gaznaviidide sultanite Mahmudi (998-1030) ja Mas´udi õukondadele. Kui Gaznaviidide vasallid Seldžukid vallutasid 1030. aastate teisel poolel Khorasani, tähendas see seda, et Iraan ja teised islami alad avanesid Kesk-Aasia rahvastele. Seldžukid purustasid Bütsantsi sõjaväe, hõivasid Väike-Aasia ja Süüria-Palestiina ning rajasid riigi, mis ulatus Hiinast Egiptuseni. Selle tulemusel asustati suured alad, kus seni olid elanud iraanlased, turgi hõimudega, kes tunnistasid sunniitlikku islamit. Seldžukkide vastu pidasid võitlust ismailiidid (neist tuleb juttu allpool).
1040. aastatel oli Nasir-e Khusrav maksuametnik Mervis, mis oli üks Seldžukkide riigi tähtsaid keskusi. Ta suhtles tihedalt aristokraatlike ringkondadega ning elas sellele vastavat lõbusat ja tormakat elu. 1045. aasta lõpul sai ta ilmutuse, mis osutus tema elu pöördepunktiks. Oma teoses “Safar-name” (“Rännuraamat”) kirjutab ta sellest nõnda: “Öösel nägin ma unes, et keegi ütles mulle: “Kui kaua sa jood veini, mis riisub inimeselt mõistuse? Võtaksid sa ometi aru pähe!” Ma vastasin: “Targad pole leidnud midagi paremat, mis peletaks maised mured.” Hääl ütles: “Tuimus ja ükskõiksus ei tähenda rahu. Ei saa pidada targaks seda, kes kehutab inimest tundetusele. Tuleks otsida midagi, mis tugevdab aru ja mõistuse jõudu.” Ma küsisin: “Kust ma võin seda saada?” – “Otsija leiab,” ütles hääl ning osutas gibla poole. Rohkem ei öelnud ta midagi. Hommikul ärgates oli mul kõik meeles. Unenägu avaldas mulle suurt mõju ning ma ütlesin endale: “Ma ärkasin eilsest unest; nüüd tuleb ärgata nelikümmend aastat kestnud unest.” Ma arvasin, et ei leia rahu enne, kui olen muutnud kõiki oma harjumusi.” (Насир-и Хусрау, Сафар-Намэ – Книга путешествия. Москва-Ленинград 1933, 30-31.) 20. detsembril 1045 palvetas ta kohalikus mošees ning palus Jumalalt abi oma ettevõtte teostamiseks. Ta siirdus Mervi, palus end ametist vabastada, loobus omandist, ning ootamata ära Mekasse suunduvat karavani, asus oma venna ja indialasest teenri saatel Fatimiidide valduses oleva Kairo poole teele.
Järgneva mõistmiseks tuleb nüüd katkestada jutustus Nasir-e Khusrav´ rännakutest ning kõnelda ismailiitlikest Fatimiididest. Ent kuna ismailiitlus on üks šiitliku islami haru, siis kõigepealt šiitlusest.

…