“Kadriorg. Lossi lugu”

Elulood ja memuaarid on viimasel ajal levinumaid minevikust kirjutamise viisid. Oma elulugu on ka majadel, näiteks avalikud või võimuga seotud hooned kujunevad paratamatult ühiskondlike protsesside ja ideoloogiate visualiseerunud mudeliks. Kadrioru lossi võib ühelt poolt käsitleda kui siinse barokkarhitektuuri tähtteost – kaunist lõunamaist erakut jaheda Läänemere ääres, Lääne-Euroopa kõrgkultuuri säravat pärli, millele Eesti alalt otsest stiilist järge ega kõrvutusmaterjali ei leia. Teisalt on Kadriorg aga eelkõige poliitilise ajaloo mälestis, stukki ja kivvi raiutud kaunistus Peeter I “aknal Euroopasse”.
Märgilise esinduslossi sõnum on aja jooksul korduvalt muutunud. Kui 19. sajandil oli lossi kui tsaaride suveresidentsi poliitiline kuvand selge ja üheselt mõistetav – kauge tsaarivõimu kaunis sümbol, Peeter I mütologiseeritud mälestusmärk Tallinnas -, siis 20. sajand tõi korduvaid katseid võõrapärast “pärli” adopteerida ja anda talle ajastu oludele ja tõekspidamistele vastavalt uus tähendus.
Käesolev raamat pöörabki traditsioonilise vormikeskse arhitektuuriajaloo juurest pilgu lossi poliitilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Lossilt kui ehitiselt, füüsiliselt objektilt, on rõhk nihkunud tema kasutamisele ja sellele, kuidas erinevate valdajate ajal on palees lavastatud riiklikke representatsioone ja rahvuslikke identiteete. Analüüsi aluseks on rikkalik arhiivi-, plaani- ja fotomaterjal, millest suur osa avaldatakse esmakordselt.