“Kaarin Magnusetütar”

Järelmärkus

Kõik peategelased selles romaanis on ajaloolised isikud ja nende saatusi on üldjoontes tõetruult kujutatud. Alljärgnevas märgitagu nende kohta täienduseks mõned aastaarvulised andmed ja eluloolised seigad.
Kuningas Gustav Vasa (1496-1560) poeg selle esimesest abielust kuningas Eerik XIV elas 1533-1577, valitses 1560-1568; Eeriku poolvennad: Johann III elas 1537-1592, valitses 1568-1592 ja Karl IX elas 1550-1611, valitses 1592-1611. Katarina Jagellonica, Poola kuningas Sigismund I-se tütar, elas 1526-1583, abiellus Johaniga a. 1562. Kaarin Magnusetütar (Mansdotter) elas 1548-1612, laulatati salaja Eerikuga a. 1567, krooniti kuningannaks 5. juulil 1568, oli vanglas Eerikuga 1568-1573, saadeti lõplikult Soome elama a. 1577. Ta lapsed: tütar Sigrid (1566-1633), pojad Gustav (1568-1607), Henrik (1570-1570), Arnold (1572-1572); viimased kaks surid paarikuiselt vanglas. Poeg Gustav oli ema juures kuni a. 1575, siis saadeti Poolasse, kus õppis mitmes jesuiidikoolis. A. 1596 sai ta Tallinnas näha oma ema, kellega ta vaevalt võis rääkida, sest ta oli unustanud rootsi keele. Ta oli mitmekülgse haridusega; ta elu oli rahutu ja seikluslik, teda püüti kasutada poliitiliseks malenupuks, oli lühemat aega Venemaal vangis.
Muud tegelased: Göran Peetripoeg (rootsi keeli Persson) Tegel (1530-1568); Eeriku õpetaja prantslane Dionysus Beurreus (loe: börreus) (1553-1568); prantsuse aadlik Charles de Mornay (mornee) (umbes 1514-1574), hukati süüdluse pärast vandenõus Eeriku vabastamiseks ja uuesti troonile seadmiseks.
Eerik XIV-nda kaasaegsed valitsejad Euroopas, keda romaanis mainitakse: Taani ja Norra kuningas Frederik II, valitses 1559-1588; Inglise kuninganna Elisabeth I, elas 1533-1603, valitses 1558-1603; Vene tsaar Ivan IV, valitses 1533-1584; Prantsuse kuningas Charles IX, valitses 1560-1589.
Sõda Rootsi ja Taani vahel kuninga Eerik XIV-nda ajal kestis 7 aastat (1563-1570). Lõuna-Rootsi lõunapoolsem osa kuulus sellal Taanile. Tema ajal Rootsi vallutas suure osa Põhja-Eestist a. 1561.
Muid romaanis mainitud ajaloolisi isikuid: shveitsi usureformaator Johan Calvin (1509-1564), Philipp Melanchthon (1467-1560), kuulus saksa humanist ja reformatsiooni tegelane, Lutheri sõber ja toetaja, pidas loenguid Wittenbergi ülikoolis; Nicolo Machiavelli (makiavelli) (1469-1527), itaalia ajaloolane ja riigimees, kuulus oma raamatuga “Il principe” (Valitseja); rooma kirjanik Petronius, kes elas keiser Nero ajal (lõpetas oma elu enesemõrvaga a. 66) ja on kirjutanud romaani “Satiricon”, mis muu seas sisaldab anekdootilise loo Efesuse lesest, kes leinas oma mehe laiba juures, aga kui tutvus ristilöödud roimareid valvava sõduriga ja temaga kurameeris, andis ühel ööl varastatud ristilöödu asemele oma sügavasti tagaleinatud mehe laiba.
Kuueteistkümnendal sajandil (1500-1600) oli veel üsna palju toorust ja ebausku, nagu seda on ka käesolevas romaanis näha: usti nõidusesse ja harrastati astroloogiat, seda ebatäheteadust, mille abil arvati võivat taevatähtedest, nimelt planeetidest ära tunda või ette näha inimese saatust. Sellepärast mitmed tolleaegsed kuningad ja vürstid pidasi enestel astrolooge. Sellega ühenduses esinevad romaanis sõnad “astrolaab”, riist, millega tähtede kõrgust mõõdeti, ja “efemeriidid”, astronoomiline aastaraamat, kus iga päeva kohta on ära märgitud planeetide igakordsed asendid.
Tulirelvad olid sellal veel üsna primitiivsed ja arenematud. Püssiks oli niinimetatud musketpüss, mis oli nii raske, et sellega lastes tuli toru ots toetada selleks tehtud püsthargi peale.

J. A.