“Jutustus Vereštšaginist”

Tšerepovetsi maakonna endine aadelkonna peamees Vereštšagin istus oma mõisas Petrovkas kirjutuspuldi taga ja sirvis nahkköites mälestusteraamatut. Sellesse kirjutas ta oma ja võõraid mõtteid ning samasse märkis ta ka rahasummasid, mida talle võlgnesid mühakad külavanemad ja kelmid puukauplejad. Ühel peene kirjaga täiskirjutatud leheküljel leidis ta märkuse, mis oli tehtud viisteist aastat tagasi: “1842. aasta viinakuu 14. päeval kell 7 õhtul sündis poeg Vassili.”
“Kas see ongi nii ammu?” küsis Vereštšagin iseendalt. “Aastad on otsekui unenäos lennanud. Vasja on juba seitsmendat aastat Mereväekorpuses ja teisedki pojad juba suured, õpivad. Varsti saavad neist tublid abilised minu mitte just vaeses majapidamises. Aeg lendab, ruttab, ei jõua ringigi vaadata, kui elu on juba läbi. Aga surres tuleb endalt küsida: “Kuis siis on? Pikk elu on möödunud, aga mis on kaukasse kogutud?” Ta ohkas nii sügavalt, et hommikumantli kaks nööpi iseendast lahti hüppasid, ja vastas: “Ei ole sinna tuhkagi juurde tulnud. Isegi vähenenud on see, mille sain isalt ja vanaisalt. Talumees on teiseks muutunud. Kumu ja kuulujutud priiusest on ta hoopis ära rikkunud: enda heaks töötab kogu jõust, aga mõisnikule ei taha sellest veeranditki anda, tehes sedagi vaevalt ja viletsalt!… Mis see siis olgu? Talumees nõuab priiust taha, meiesuguseid ootab laostus, verivaeseks jäämine… Ei, seda ei tohi juhtuda! …”

…