“Jüriöö. Romaan eestlaste vabadusvõitlusest XIV sajandil”

“Minge, pojakesed, minge ning ärge hiljaks jääge, sest peatselt hakkab taevaserv juba koitma. Minge ja võtke nüüd sakslaste kanda rõhuda nõndasama, nagu nemad on meil rõhunud enam kui sada aastat! Minagi ei tahaks teist maha jääda, kuid jalad, need on mul vanadusest nõnda armetud, et nad ei suuda enam pikka teed tallata: Aga Jüri vakka oma panuse viin ma siiski, et ta annaks teile head sõjaõnne.”
“Ole tänatud, taat!” ütlesid mehed ja asusid siis uuesti teele. Nad läksid jalgsi ja ratsa, rutates kõik silmapiiril kumavate tulede poole. Tee peal põrutati ka üksikute metsaonnide ustele, et neistki mehi äratada ja endaga kaasa kutsuda.
Kuid onnid olidki juba meestest tühjad – nad olid kirved ja vikateid kaasa võttes läinud ning süütasid nüüd üha uusi mõisu ja sakslaste maju, andmata neist armu ühelegi, keda aga kätte saadi ning kes juhtus veel elus olema.