Bibliotheca Mediaevalis
Kommenteerinud Ülar Ploom
Antiiktraditsiooni järgi kujutleti valguse “loomust” kuni uusajani kahetisena: üks, põletava tule kaasnähtus, toimis ajutiselt; teine, sarnaselt taevase kiirgusega, ei kadunud eales. Valguse omadusi kanti üle ka tulele. Ainetute hingede patuväärdumusest puhtaks põletamiseks sobis ainult vaimne tuli. Purgatoorium on koht, kus inimhinged õndsuse vääriliseks puhastati. Paradoksaalsel kombel aitas selle ülemõistusliku kujutluseni just mõistuspärasus. Paradiisi pääsevad ainult äravalitud, mis tähendab, et ülejäänud suunatakse põrgusse. Kuid Jumal ei saanud inimhingi luua selleks, et neid igaveste piinadega vaevata. Soov jõuda ühenduseni inimülese väega pole meid kunagi jätnud ning lugeja veendub selle raamatuga tutvudes, et ajal, mil elas autor, moodustasid seal- ja siinpoolsus lahutamatu terviku.
– Ilmar Vene
esseist, tõlkija ja filoloog
“Jumaliku komöödia” teine raamatu jutustab Vergiliuse saatel põrgust lahkunud Dante tõusmisest purgatooriumi mäele. Erinevalt põrgu ringides lootusetult piinlevatest hingedest seguneb purgatooriumi astangutel puhastuvate hingede kannatuses juba rõõmus ootus peatse paradiisi pääsemise pärast. Unustamatute karakterite, autori kaasaegse ajaloolise ja poliitilise konteksti analüüsi ning keskaegse teoloogia ja vaimupärandi sünteesiga köidab “Purgatoorium” tänapäeva lugejat eelkõige sellise raskesti defineeritava “vahepealsuse” õhkkonnaga, mille Dante fantaasia ja meisterlik luulekeel otse tajutavaks muudavad. Nendes lembuse ja õrnuse eri varjundites, mis saavad järjest kindlama võidu põrguliku valu ja piina üle, kuid veel ei suubu Jumala armastuse kõikehaaravasse valgusesse, peitubki “Purgatooriumi” ilu ja selle sügav inimlikkus.
– Daniele Monticelli
Itaalia uuringute ja semiootika professor
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.