Bibliotheca Mediaevalis
Kommenteerinud Ülar Ploom
Dante Alighieri (1265-1321) “Jumalikku komöödiat” peetakse luulekunsti üheks tähtsamaks saavutuseks. Ca 1307/8 – ca 1320 itaalia (firenze) varases kirjakeeles ja vormilt I I – silbikus ning tertsiinis valminud eepiline poeem on ühtlasi Euroopa hiliskeskaegse ühiskonna ja kultuuri sügavamaid peegeldusi. “Jumalikku komöödiat” on tõlgendatud ja tõlgitud juba 700 aastat ning sellest on kujunenud ka rahvuslike keele- ja kirjandustraditsioonide elujõulisuse oluline proovikivi. “Jumaliku komöödia” eestikeelne teekond algas 1910. aastal, kui Villem Grünthal-Ridala tõlkes ilmus poeemi avalaul.
Antiiktraditsiooni järgi kujutleti valguse “loomust” kuni uusajani kahetisena: üks, põletava tule kaasnähtus, toimis ajutiselt; teine, sarnaselt taevase kiirgusega, ei kadunud eales. Valguse omadusi kanti üle ka tulele. Ainetute hingede patuväärdumusest puhtaks põletamiseks sobis ainult vaimne tuli. Purgatoorium on koht, kus inimhinged õndsuse vääriliseks puhastati. Paradoksaalsel kombel aitas selle ülemõistusliku kujutluseni just mõistuspärasus. Paradiisi pääsevad ainult äravalitud, mis tähendab, et ülejäänud suunatakse põrgusse. Kuid Jumal ei saanud inimhingi luua selleks, et neid igaveste piinadega vaevata. Soov jõuda ühenduseni inimülese väega pole meid kunagi jätnud ning lugeja veendub selle raamatuga tutvudes, et ajal, mil elas autor, moodustasid seal- ja siinpoolsus lahutamatu terviku.
– Ilmar Vene
esseist, tõlkija ja filoloog
“Jumaliku komöödia” teine raamatu jutustab Vergiliuse saatel põrgust lahkunud Dante tõusmisest purgatooriumi mäele. Erinevalt põrgu ringides lootusetult piinlevatest hingedest seguneb purgatooriumi astangutel puhastuvate hingede kannatuses juba rõõmus ootus peatse paradiisi pääsemise pärast. Unustamatute karakterite, autori kaasaegse ajaloolise ja poliitilise konteksti analüüsi ning keskaegse teoloogia ja vaimupärandi sünteesiga köidab “Purgatoorium” tänapäeva lugejat eelkõige sellise raskesti defineeritava “vahepealsuse” õhkkonnaga, mille Dante fantaasia ja meisterlik luulekeel otse tajutavaks muudavad. Nendes lembuse ja õrnuse eri varjundites, mis saavad järjest kindlama võidu põrguliku valu ja piina üle, kuid veel ei suubu Jumala armastuse kõikehaaravasse valgusesse, peitubki “Purgatooriumi” ilu ja selle sügav inimlikkus.
– Daniele Monticelli
Itaalia uuringute ja semiootika professor
Dante Alighieri (1265–1321) „Paradiis“ on „Jumaliku komöödia“ (u 1307/8–1320) kolmas ja ühtlasi viimane osa, milles Dante-tegelane kohtub õndsate vaimudega, kes ilmuvad talle eri taevastes, kuhu ta oma armastatu Beatrice silmadesse vaadates purgatooriumi mäelt maisest paradiisist tõuseb. Kümnendas, puhtvaimses taevas empüüreumis näeb Dante kõiki õndsaid valgusroosis, nende päriskodus. Püha Bernard’i eestkostel ja Neitsi Maarja vahendusel süüvib Dante pilguga jumalikku valguskiirde tungides universumi „valemisse“ ning Jumala ja inimese suhte saladusse. „Jumaliku komöödia“ eestikeelne teekond algas 1910. aastal, kui Villem Grünthal-Ridala tõlkes ilmus poeemi avalaul. Siinse väljaandega on viimaks eesti keeles ilmunud Dante suuteose kõik kolm osa: „Põrgu“, „Purgatoorium“ ja „Paradiis“; kindlasti ei tähista see aga teekonna lõppu, vaid uue algust.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.