“Julio Jurenito”

Julio Jurenito ja tema jüngrite monsieur Delhaie, Karl Schmidti, mister Cooli, Aleksei Tišini, Ercole Bambucci, Ilja Ehrenburgi ja neeger Aisha eriskummalised seiklused rahu, sõja ja revolutsiooni päevil Pariisis, Mehhikos, Roomas, Senegalis, Kinešmas, Moskvas ja teistes paikades, peale selle õpetaja mitmesuguseid mõtteid piipudest, surmast, armastusest, vabadusest, malemängust, juudi rahvast, konstruktsioonist ja paljust muust.

Ma nimetan Julio Jurenitot lihtsalt, peaaegu familiaarselt Õpetajaks, kuigi ta kellelegi iial midagi ei õpetanud; tal polnud ei religioosseid kaanoneid ega eetilisi tõekspidamisi, isegi mitte primitiivset, hädapärast filosoofilist süsteemi. Ma ütleksin koguni: sel vägeval kerjusel ei olnud tavaliste surelike nadist elupagasitki – ta oli mees, kellel polnud põhimõtteid.

—

Julio Jurenito õpetas olevikku vihkama, ja et see viha saaks tugev ja tuline, paotas ta meie ülihämmastunud pilgu ees suure paratamatu Homse ust. Nii mõnigi, kes nüüd tema tegudest kuuleb, ütleb, et ta oli lihtsalt provokaator. – Ilja Ehrenburg. 1921.