“Juhtumised suures euroopa sõjas 1914.-1918. aastal”

Läbi elatud juhtumised mälestuseks kirja pannud Kustas Viitman

Viitmanni mälestuste avaldamise üks ajendeid on sajandi möödumine Esimese maailmasõja algusest. Selle puhul peeti Euroopas ja kogu maailmas hulgaliselt konverentse ning avaldati teoseid, et mõtestada konflikti, mis kaheldamatult muutis ja mõjutas 20. sajandi ajaloo kulgu enam kui mõni muu konflikt. See tõdemus kehtib ka Eesti ja eestlaste suhtes, kuigi senise ajalookirjutuse põhjal võib jääda mulje, et maailmasõda polnudki eriti eestlaste sõda – järgnenud sündmusi arvestades on see ka üsna mõistetav. Maailmasõja järel panid kõik suuremad sõjas osalenud rahvad või riigid kirja oma ametliku sõjaajaloo. Venemaal, mille koosseisu kuulus tollal ka Eesti, jäi maailmasõja ametlik ajalugu kirjutamata, sest impeeriumi lagunemise ja kodusõja käigus tekkis uus riik, kus ametlikus ajalookirjutuses tõusid päevakorrale muud eesmärgid. Eesti iseseisvumise järel nihkus siin, nagu ka teistes Ida- ja Kesk-Euroopa iseseisvunud uutes rahvusriikides tähelepanu peamiselt Vabadussõja sündmuste käsitlemisele. Maailmasõda, selle kogemused ja kantud inimkaotused jäid rahvuslike vabadusvõitluste varju. Venemaad puudutavad sõjastatistilised andmed nii inimressursside mobiliseerimise kui ka inimkaotuste kohta on varieeruvamad ja ebaselgemad kui ühegi teise sõjas osalenud riigi puhul. Eesti ja eestlaste puhul räägiti juba vahetult pärast sõda 100 000st sõjas osalenust või mobiliseeritust, kellest omakorda 10 000 loeti vaenutegevuses hukkunuks. Need oletuslikud arvud, mis teabekirjandusse toodud juba enne Teist maailmasõda, vajaksid kindlasti eriuurimustes kontrollimist ja täpsustamist.