“Juhan Sütiste”

Käesoleva sajandi algul kasvas eesti kirjandus üle õpetlikust ja isamaalisi tundeid õhutavast vanaromantilisest talupojalugemisest. Esiplaanile tõusid kunstilise sõna tunnetuslikud ja esteetilised väärtused. Luules algas teisenemine J. Liivi lüürikast. J. Liivi saavutusi arendasid edasi “Noor-Eesti” luuletajad, esmajoones G. Suits. Nooreestlased saavutasid kõrge vormikultuuri, erksa individuaalsuse ning varjunditekülluse. Värske puhanguna tulid 1917. a. revolutsioonide ja kodusõja perioodil luulesse M. Under, H. Visnapuu, J. Semper, J. Barbarus, H. Adamson jt. Nende muretu elurõõm asendus peagi ekspressionistliku ajalaulu kõrgendatud sotsiaalse vastutustundega ja püüdega maailma ning inimest parandada. Nende tähiste all jõudis kirjandusse ka Juhan Sütiste, kes 1921. a. debüteeris ajakirjas “Murrang” luuletustega Verisel ajal ja Punane mälestus. …