Heal lapsel on mitu nime. “Hea lapse” au sain küll harva, aga nime oli mul mitu. Ametlikult olin Joosep Tobias, Andrese poeg. Joosepi vastu ei olnud mul midagi. Piibli Joosepist seati meile, poistele, eeskujuks nii valla kui kihelkonnakoolis, ehhki Potivari naist meid kiusamas ei olnud. Poisikesena meeldis mulle ka võõras nimi Tobias. See oli midagi muud kui Kõiv, Kuusk, Vares, Harakas või teised loomade või asjade nimetused. Agu kui lugesin Apokrivast, et Tobias oli see loll, kes heitis murule magama lahtiste silmadega, nii et linnud võisid ta silmad ära reostada, siis hakkasin endalt uut nime otsima, vähemalt koolis. Muidu võis juhtuda, et mõni poiss Tobiase nime Apokrivast üles leiab ja minult kaastundlikult küsib, kas mu silmad on juba puhtad. Ja mis pärast juhtub, sellele oli jube mõtelda. Poisid narrisid üksteist, kuidas mõistsid ja ei jätnud selleks ühtki juhust kasutamata. Pealegi oldi mulle kui kooliõpetajate paipoisile kade. Ilusat nime on raske leiutada. Leidsin viimaks, et kõige parem on nimest kaks lõputähte ära lõigata ja saada nimi “Tobi”. Tobi tähendab piibunosu, ja piip seisis meeste keskel lugupidamises. Nime kehtimapanemiseks läks vaja diplomaatiat. Ütlesin ühele poisile nagu juhuslikult, et küll oleks hull, kui “Tobias” “Tobiks” muudetaks ja mulle piibusse tubakat pakkuma hakatakse. Sellest oli küllalt: juba järgmisel päeval olid poisid üksteise sabas mulle sammalt või muud puru piibu jaoks pakkumas. Teesklesin vihastamist. See otsustas. Varsti nimetasid mind õige nime järgi ainult kooliõpetajad. Kaaslastele olin “Tobi Joss”. Ja oli otse uskumata, kui kiiresti see nimi ka ümbruskonnas levines. Alles jäi küll ka senine nimi “Mõisa Andrese poeg”. Vanematele olin lihtsalt “poiss”, ehkki kaks nooremat venda mulle järgnesid. Õdedele-vendadele olin “Joss”. Mõisa ametnike naised sõimasid mind “sepa jõmpsikaks” või “sepa kutsikaks”. Seisin sõjajalal nendega ja nende hellitatud võsukestega. …
paberkaaned on kulunud ja katki
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.