Ühel udusel hommikul väga vara leidsin end kõndimas tühjal tänaval. See pidi küll olema vaikne eeslinna tänav, eemal suurtest läbisõiduteedest ja liiklussoontest, sest munakividest sillutis oli üsna kulumata ja koguni keset teed hilblesid üksikud noored rohulajud, kõnelemata servadest, kus puhmiti vedeles vana kulu. Kõnniteed olid prügitatud jämeda kruusaga ja väga palju jalgu polnud neid tallanud. Aga kohati olid lapsed nendele kriipse vedanud ja ruute joonistanud ning seal võib-olla eelmisel õhtul enne pärispimeduse tulekut keksi hüpanud. Seda tunnistasid lapikud kivikesed siin ja seal ruutudes. Üsna mõtlemata tõstsin ühe kivikillu üles.
Ja just siis, kui ma seda näppude vahel veeretasin ja peopesal hüpitasin, hakkas mul nagu midagi õige ebamäärast meelde tulema. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.