Muidugi, ka selline raamat Sibeliuse kohta võib meil olla.
See teos ei ole muusikamehe kirjutatud. Santeri Levis oli Sibeliuse sekretär – tema kirjapanekud on seega kauaaegsete tähelepanekute, muljete ja meeldejäetud faktide resultaat. Kindlasti on autor püüdnud Sibeliust õige mitmekülgselt kujutada, kuid – mis parata! – iga kirjapaneja teeb paratamatult valiku sellest, mis talle kõige olulisemana näib võib südamelähedasemana tundub. Ja nii omandab kirjeldatava peaaegu märkamatult mõningaidki kirjeldaja enese näojooni.
Juhtub, et loovkunstnik paljastab ainult oma teostes seda sisemist “mina”, mida ta kaasinimeste pilkude eest tavaliselt varjata püüab. Teiste jaoks on tal olemas oma kindel pale. Sibeliusel ei olnud midagi selle vastu, kui temas nähti lihvitud “suurmaailmainimest”. Selline nägemine lööb tugevasti välja ka Levase kirjutatud lehekülgedelt: paiguti õhkub nendest lausa hardustunnet helilooja ja muu peene (või veelgi peenema) seltskonna suhete kirjeldamisel. *Sibeliuse teine pale, legendide ja looduse ülevusest vaimustunud loovkunstniku pale jääb mõnevõrra varju. Ikka on rohkem juttu sellest, mida Sibelius rääkis, vähem aga sellest, mida ja kuidas ta tegi.
Ärgu see siiski olgu etteheiteks mittemuusikust autorile, kes pealegi Sibeliust tema aktiivsel loominguperioodil ei tundnud. Ta ju mainibki, et “Sibelius ei rääkinud kellegagi oma komponeerimistööst… “See on suletud raamat,” oli tal viisiks ütelda. ** Olgu pealegi, et Sibelius ei armastanud avaldada oma töömeetodeid. Talle meeldis salapärasuse poeesia ja ta ei rutanud kergitama varjavat linikut, mis loomingulist tööd ümbritseb. Ent loovas töös ei ole puudust proosastki ja sellest tahtis ta veelgi vähem kõnelda. Ainult tema partituurid “reedavad” tema komponeerimisvõtete “saladusi”. Kuidas ta romantikute eeskujul ka ei püüdnud inspiratsiooni primaarsust rõhutada, on tema parimate tööde vägevuses ikkagi süüdi ka nende looja mehine intellekt. Ei sünniks suuri teoseid, kui aju südamele kaasa ei aitaks. …
Leo Normet
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.