“Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud ja teisi jutte”

Lugejale

Minu hoidjaks oli üks väga imelik, haruldane ja tähelepanuväärne isik, keda Kitse-eideks kutsuti. Ristinimeks oli tal Krõõt, mida väga harvasti tarvitati: suu sisse hüüti teda alati eideks, seljataga – Kitse-eideks. Tema vanadust keegi ei teadnud, ta ise sellest ei rääkinud. Eit võis aga vist väga vana olla, sest juba vanadki inimesed mäletasid teda ikka lese olevat. Oma välimusega ei võinud Kitse-eit kiidelda: kasvu poolest väiklane, oli vanadus tema muidugi juba küürus selja nii looka vajutanud, et edekese pikad käed peaaegu maani rippusid, ja sel kombel tuletas ta väga meelde koerast kohutatud kassi; kõrge rähnikarvalise sitsmütsi alt tolgendades piirasid eide parknaha-karvalist, pikergust, lopergust ja tedretähelist inetut nägu kolletanud pihlakalehe värvi juuksesalgud; keset laia madalavõitu otsaesist ilutses temal juustega kaunistatud punakas soolatüügas; eide paljaste kõrgete kulmude alt piilusid väiksed tinahallid kalgid silmad nagu kahest kokkutõmmatud kotisuukesest tõsiselt, targalt ja tigedalt välja; ta laia ja peenemokalise suu üle, mille keskkohta igalt poolt sajad kortsud ja krämpsukesed kaldusid, rippus õhukene lüheldane küürakas nina; lõug oli tal kandiline, tugev ja samuti nagu otsaesinegi karvase, sinakaspunase soolatüükaga ehitud. Eit kandis alati pikitriibulist vana moodi seelikut ja halli pihikut külmal ajal – ka tulitanud karva voolidega kuube, suurt hallipõhjalist mustade äärtega rätikut ja labakingi ehk pastlaid. Ülepea kõik Kitse-eide väljanägemine oli seda laadi, et kellelegi meeldida ei võinud. Ka pikemagi tutvuse järel ei äratanud eit enese vastu kelleski sooja tundmust, küll aga isemoodi kartust. Ja tõesti eite kardeti, kartsid nii noored kui ka vanad.