“Jack Brown”

Käesoleva valik-kogumiku reisikirjeldus “Üle suure vee” on huvitavaks sissejuhatuseks kõigile neile sündmustele ja elamustele, mille osaliseks kirjanik hiljem, oma reisi eesmärgile jõudes saab. Selle kohta märgib autor oma kogutud teostes järgmist: “Reisipäevik Vahemere ja ookeani-teekonnalt 1911. aastal, tiitliga “Üle suure vee”, sisaldab minu arust küllalt niipalju poeetilis-meeleolulist kaalu ning selle kõrval autori hingeelu ja ilmavaadet väljendatava tuuma, et arvasin seda tohtivat siin säilitada, seda enam, et ta kasusaalses seoses seisab minu suurima reisiavantüüriga, “Minu vangipõlvega Ellis Islandil”, mäherdune kirjeldus moodustab eelmise järje ja lõpu.”
Juba oma Ameerika-teekonna algul tekkisid Ed. Vildel kahtlused selle ülikuluka reisi suhtes ning ta märgib: “Midagi mu sisemuses – kas peas või südames – tõrgub Ameerikale vastu. Ettevõttel on avantüüri maik juures. Ma ei tee enesele Ameerikast illusioone, aga ta läheb mustaks mu meelest, ikka mustemaks, mida tõelikumalt ärasõidu moment mulle läheneb.”
Juba laeva pardal, millega Vilde ületab ookeani, avaneb talle korduvalt võimalus näha ja tundma õppida klassivahesid, millest tulenevad mugavused ja eesõigused ühtedele – viletsus, häda, puudus ja häbistav-ülbe alavääristamine teistele.
Olustikukirjeldus “Minu vangipõlv Ellis Islandil” on masendavalt tõsieluline jutustus, see on rohke hulk mitte välja mõeldud sündmusi, vaid tõsielulisi fakte lihtsate inimeste toorest kohtlemisest. Sellepärast täieneb kirjanikul “üle lombi” jõudes kiiresti ettekujutus Ameerikast ja ameeriklastest. Ta ütleb oma mõtted otsekoheselt välja: “Jänki cowboy-toorus ei tunne halastust. Ükski maa, ükski rahvatõug pole mulle niisugust algjõulist vastikusetunnet peale ajanud kui Ameerika ja ameeriklased. Midagi sellest lõhnast, mida lihunikkude hoovid välja hingavad, tikub mulle siin ninna ja paneb hinge põdema.”