“Jaan Tõnisson”

Jaan Tõnissoni mälestuseks

Lühike kõle jõulueelne päev oli lõppenud. Tühjadel Tartu tänavatel keerutas vinge tuul tuhkjat lund. All-linnas kumises Raekoja tornikell igal veerandtunnil. Ainult üksikuid inimesi ruttas veel siin-seal – mureliku meele ja hirmunud silmadega. Varsti oli öö saabumas ja homne päev võis tuua uue murekoorma paljudesse südametesse. Seda võis juhtuda veel varemgi – hilisõhtul ja läheneval ööl. Aeg ja olud olid sellised kahekümne viie aasta eest detsembrikuus 1940, millal Eestis oli juba pool aastat valitsenud kommunistlik diktatuur.
Aeg-ajalt kuuldus siit-sealt pimedusest üksikute kiiresti kihutavate autode mürinat. Kust need eredasti kiirgavate tuledega autod, nagu kurjad kiskjad, tulid ja kuhu nad kadusid, seda ei teadnud ükski. Seda võidi vaid arvata ja karta – mõnes pimedusse kadunud sõidukis võisid istuda relvastatud NKVD-mehed, olles teel kedagi vahistama.
Üks niisuguseid autosid peatus Tööstuse tänaval ühekordse valkja maja ees. Seal elas Eesti rahvuslik ideoloog, poliitik ja mitmekordne riigivanem Jaan Tõnisson – meie suurimaid rahvajuhte ja suuremaid riigimehi. Punane režiim oli ta senini puutumata jätnud, kuid nüüd oli järg jõudnud temanigi.
Autost väljunud mehed, üks eestlane, teine venelane, koputasid närviliselt õuemajakese uksele. Kui nad Jaan Tõnissoniga vastamisi seisid, teadis viimane, mis teda ootab. Võib-olla tundis ja aimas ta enamatki.
Jaan Tõnissonile öeldi, et tal tuleb meestega kaasa tulla. See oli areteerimine, mis võinuks mõnegi teissuguse mehe segadusse viia. Jaan Tõnissoni rahu see ei kõigutanud. Ta hakkas vajalikke asju koguma ja hoolikalt ümber riietuma. Üks vahistajaist tähendanud, et säärast pidulikku ettevalmistust pole tarvis…
“See teekond, millele mina nüüd astun, nõuab seda”, vastanud Jaan Tõnisson rahulikult ja iseteadlikult ning jätkanud vajalike esemete kokkupanekut. Vaikus. Siis ütelnud üks NKVD-meestest Jaan Tõnissonile, kui see voodivaipa kaasavõtmiseks kokku pani, et seda pole tarvis kaasa võtta.
“Noormees, ma olen varemgi vanglas olnud ja tean seepärast paremini, mida mul seal vaja läheb”, kõlanud Jaan Tõnissoni uhkelt eneseteadlik vastus… Aeg kulunud pikkamisi. Läbiotsimine jätkunud kogu öö. Äraviidav söönudki veel. Alles varahommikul, kella nelja-viie paiku jätnud ta abikaasaga viimset korda jumalaga ja astunud püstipäi – nagu oli käinud kogu eluea – kahe vahistaja vahel pimedasse öösse, kus vinge tuul keerutas tuhkjat lund näkku. Võib-olla kostis selsamal ajal lähedasest raudteejaamast lahkuva rongi pikk vedurivilegi, võib-olla kostis all-linnast Raekoja tornist kumedalt kajav kellahäälgi … 12. detsembri öö oli juba ulatanud terekäe 13. detsembri varahommikule.

Käesolev raamat on nummerdatud eksemplar (1419)