“Jää voolab. Eesti polaarränduri August Masiku maailm.”

1918. aastal võtsid viis asjahuvilist meest, kes olid varem küttinud vaalu ja karusloomi, Kanada põhjarannikult Crossi saarelt suuna Beauforti merele, kuhu ei olnud tihanud kaugeneda ükski loodusteadlane ega põliselanik. Nende juhiks olid merekoolis käinud norralane Storker Storkerson ning eestlane August Masik. Nad rajasid jääle maailma esimese triivjaama. Meeste käsutuses ei olnud puidust maju, telefone, lennukeid ega mootorsaane – neid aitasid vaid koerad ja nad võisid loota üksnes iseendale. Et teha ilmavaatlusi, mõõta mere sügavust ning jälgida jää ajumist ning hoovusi, jäid nad kuueks kuuks triivivale jääpangale, peavarjuks vaid telk ja lumeonn. See oli Island juurtega polaaruurija Vilhjalmur Stefanssoni juhitud Kanada Arktika ekspeditsiooni viimane uurimisretk ja -grupp. Väike meeskond jäi lõpuks täiesti tuulte ja jää meelevalda. Keegi ei teadnud, kas neil õnnestub end ära toita hülge- ja jääkarulihaga. Tagasiteel oma triivi marsuuti uurides said nad enda suureks üllatuseks aru, et nende jääpank oli keset merd ringi tiirutanud. Kõrvutades ekspeditsiooni liikmete ülestähendusi varasemate jääretkede tulemustega, tulid Stefansson ja Storkerson mõttele, et Põhja-Jäämere lääneosas ajub jää justkui hiiglasuurt ringi pidi. Tänapäeval kutsutakse seda nähtust Beauforti ringhoovuseks.

August Masik elas Alaskas nelikümmend seitse aastat, sõitis lumetorme trotsides ihuüksi koerterakendil maha tuhandeid kilomeetreid ja oli tõenäoliselt üldse esimene eestlane, kes kasutas Alaska kelgukoeri.