Mõni lugu on nagu kruusitäis sooja piima lapsepõlvest. Teine nagu koera haukumine üle lumise välja kauges talus. Vaid aimatav. Lugude taga on oma rahvas – virulased, eestlased ülepea.
Tõsi on see, et ka enesekaemusest võib sündida lõputu hulk uusi inimesi ning nende lugusid. On vanade ja väärikate lood, kel ehk pole, mida häbeneda, kuid kidad jäävad ikka hinge. Aeg on sünnitanud meist ka groteske. On pettumisi oma kodus oma rahva seas sootuks uues (turukapitali) ajas.
On fosforiidisõja ohutunnet, mis pole globaalmuredes kuhugi kadunud, pigem “Jeeriku pasunatel” võimendumas. Väikesele rahavale ei anta võõrandumiseks mahti, tal tuleb püsida tegusalt elurajal, et maha ei võeta.
Raamat algab kauge lapsepõlve suvehommikuga, mis vanem vend võidab “Luuri maadlussilla” abil Vene polkovniku poja, ja jõuab tänase põlvkonna elluastumise mõrude viljade juurde. Kui elumaadlust on ülepea võimalik võita, siis mitte vastast seljatades, vaid punktidega. Seegi uhke asi.
Külastage: Issanda loomaaeda. Viru sektor.
– Kalju Saaber
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.