“Isamaatud”

Herman Bang, taani tuntumaid kirjanikke, sündis 1857. a. pastori pojana Alsil. Ta kuulub taani vana kultuuraadli perekonda, juba tema vanaisa oli arst. Bang õppis Sorö akadeemias juurat ja zhurnalistikat; oli seejärel ajakirjanik, lavastaja ja  teatriarvustaja. Sellest perioodist on pärit tema arvustuste ja esseede kogud, nagu “Realism ja realistid” (1879), “Kriitilisi uurimuse ja visandeid” (1880) ja “Kodus ja väljas” (1881). Kuid juba õige noorelt andus ta täielikult kirjanduslikule tegevusele, avaldas oma esikromaani “Lootusetud suguvõsad” (1880).

Bangi teoste isikuliseks eelduseks on ürgelamus: seksuaalne abnormus, mis muudab tema rahuldamata armastusetungi piirituks ja sügavaks kaastundeks. Sellest tärkab erakordne muljete vastuvõtlikkus ja terav mõistus, mille abil ta näeb varjamatuid inimsüdameid. Õieti mõjutavad ta töid kaks jõudu: ta hingeline isamaatus ja lapsepõli. Rohkem kui ükski teine oli Bang sügavaimas mõttes loomult isamaatu. Ent just see isamaatus ongi, kogu traagikas hoolimata, teinud temast suure kunstniku. Lapsepõlvemälestused ja hella ema vaim takistavad teda küüniliseks muutumast, nende mõjul omavad kõik tema tööd puhast ilu, sageli rahvalaulu toonil.

Põlvnedes vanast, juba tookord degenereerunud perekonnast, on noorele Bangile külge sündinud teatav abnormsus. Ja noorpõlve elamused – ema surm, gümnaasiumiaastad kostikoolis, Sorö akadeemias, pärastine onu surm, kes oli teda hellitanud, teevad juba liiga vara arenenud nooruri õnnetuks ja elust-väsinuks. Sellest meeleheitlikusst lootusetusest sünnib tema esimene teos, autobiograafiline romaan “Lootusetud suguvõsad”. Teise iseloomustavama ajapildi tema lapsepõlvest annab romaan “Tine” (1889), mille tegevustik toimub Alsil, s.o. kohal, kus Bang sündis. Selles Bang kirjeldab Shlesvigi sõja aega 1864. aastal. Kuulus peatükk selles romaanis “Danevirkenatten”, kirjeldab, kuidas Taani illusioonid ainsa ööga nurjusid. …

Tõlkija (A. Antik)

(kaaned liimist lahti, aga muidu on isegi lehed veel lahti lõikamata)