“Inimesed suveöös”

Eepiline sari

F. E. Sillanpää, soome tänapäeva proosakirjanduse kõige silmapaistvam esindaja, sündis 1888. a. Kesk-Soomes Hämeenkyrö kihelkonnas. Sai keskhariduse Tampere lütseumis ja õppis siis 1908. a. alates Helsingi ülikoolis loodusteadust, mille järel andus kirjanduslikule tegevusele.

Tema esimesed teosed, lüüriliste mõtisklustega läbipõimitud oma meeleolude ja looduskirjeldused andsid küll lubadusi, kuid ei äratanud erilisemat tähelepanu. Üksmeelse ja üldise tunnustuse saavutas aga tema 1919. a. ilmunud romaan “Vaga viletsus” (eestikeelne tõlge 1923), mis annab nii hästi kaugele minevikku kui ka juurteni sügavusse ulatuva läbilõike Soome külaühiskonna kõige mahajäetuma ja armetuma liikme, tüübilise popsi elukäigust, mis lõpeb 1918.a. kodusõja koledustes. Järgneva enam kui kümnekonna aasta kestel ilmunud poolmemuaarlikkude ja pihtimuslikkude jutustuste ja laastude kogudel on tähtsust enam kirjaniku enda isiku mõistmist kergendavate dokumentidena kui puhtkirjanduslikkude saavutistena. Need olid nagu eeltöödeks ja sissejuhatuseks järgnevatele suurematele teostele, kuid samal ajal tähistavad nad ka kirjaniku sisetakistuste ületamise ja loomevõime vallandumise teed, mis 1931. a. peale on käinud üha kõrgemate saavutiste sihis. “Silja” (1931, e.k. 1935), “Mehe tee” (1932) ja käesolev “Inimesed suveöös” (1934) ei kuulu mitte ainult soome tänapäeva proosakirjanduse paremiku hulka, vaid on leidnud tunnustust ka rahvusvahelises ulatuses. Rohkearvuliste tõlgete kaudu on nad tuntud pea kõigi haritud keelte piirkonnas ja nende autorit peetakse Nobeli kirjanduse-auhinna üheks tõsisemaks kandidaadiks.