Must kaap silmil, laskub üks mees alla orgu, kus asetseb idülliline väikelinn. Seal rullub lahti sündmusi, mis kujutavad maailma laastanud tormi surevat pöörist oruvaikuses. Selles keerises ilmneb inimeste segipaisatud hingeelu, häid taotlusi, mis ei aima oma ekslikkust, valusaid arusaamatusi, ülekohut, aga ka kõike trotsivat armastust ja lootust. Autoril on selle raamatu puhul eri palve lugejaile: ärge otsige elust algtüüpe, kui üks või teine romaanikuju kipub kedagi meenutama. See oleks asjatu, sest meie keskel niisuguseid tegelasi kindlasti ei leidu.
“Õunapuud, sügiseselt tühjad – mõnel vaid ladvas üksik vili, mille peidusoleku lehelangus paljastanud -, olid seni saatnud truult asfaltteed, aga nüüd jäid maha, nagu kartsid. Maantee hakkas laskuma hallide kaljujärsakute vahel alla orgu. Seal, kus viimane õunapuu, jäi seisma ka matkaja, üksik mees, kes seni oli usinasti astunud.
Seisin niisama, ei rutanud puhkama tömbile kivitulbale, mis teepiiril oli valmis pakkuma talle hädapärast nõjatusabi. Ei hakanud ta silma ka põlluäärne rohuriba, mis soojas oktoobripäikeses meelitas oma hilise haljusega maha istuma. Ta jalad vist ei küsinudki puhkust. Näos igatahes polnud väsimusvarju näha. Küll olid ta pruunid silmad täis rahutust, nagu kurvad. Kes ta sisse nägi, mida ta oma hinges kandis. Pani kohvri, mehe kohta tillukese, käest maha ja nihutas musta kübarat peas. Ei lükanud seda kuklasse, et laupa jahutada, vaid surus tagasi silmile, karvavõrra ehk madalamalegi veel kui enne. …”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.