Ühel kirjanduslikul kohtumisel kiideti küll lahkelt mu viimast romaani “Pidupäevad võõrsil”, mis valiti aastal 2007 lugejate poolt viie parima romaani sekka ja kandideerima Tammsaare-nimelisele auhinnale, aga lisati veidi kohmetult, et kas ma ei tahaks ometi kord kirjutada midagi ka pensionieelikutest. Paljud eakamad inimesed olevat, jah, raamatukoid, aga kindlasti mitte niisugused koid, kes majandusellu vaid auke teevad. Neil oli rikkalikult väärtusi, mida kogutud hinge ja südamesse.
Mu romaanis kohtub provintsiteatri naiskoomik Monika Moon taas kunagise noorusarmastuse – lätlase Valdisega. Kohtumine vallandab rea lustakaid ja seikluslikke sündmusi, mis viivad Monika nii naabrite juurde Lätimaale filmivõtetele kui ka totalitaarsesse Usbeki Vabariiki. Ja seda kõike vaid tänu sellele, et näitlejatar koduteatrist just enne pensioniiga vallandatakse. Tallinnas saab ta ajutise ulualuse sõbratar Kelli Keili korteris, sest kunstnik on sõitnud pikemaks ajaks Saksamaale vanatädile külla, et armastatu unustada. Seal ootavad Kellit ees kohalike pihtimused, mis unustamise algul veel raskemaks teevad. Mõni õnnetus on aga justkui inlimammide riugas, et inimene ometi kord tõelise armastuse ja kutsumuse viitsiks üles otsida ega oleleks kuni surmatunnini iseennast haletsedes talle sobimatus linnas, ametis või armusuhtes, kust ammu aeg lahkuda.
Reet Kudu
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.