Pealelõuna päikese soojad kiired puistavad oma kulda puna-sinilillelisele vaibale meie elutoa põrandal. Kõrges, üliavaras ruumis on mugavalt kodune.
Istun madalal laial diivanil kamina vastas. Kuigi kamin on pime, külm, on keegi meie diivani selliselt asetanud – võib-olla igatsusest tulesoojuse või leekide mängu järele. Imestan, et mul pole kunagi tulnud mõttesse selle istekoha asendit muuta, seda teisiti seada, kasvõi kahe laia akna vahele, kus tühjas avaruses laiutab kuiv palm suures vaskvitsadega puuanumas. Pole mulle ka kavatsust tulnud süüdata kamin, vähemalt prooviks. See on alati kütmata olnud minu mälestustes. Ometi olen siin sündinud ja üles kasvanud. Pole ma kuulnudki, et see üldse oleks köetav.
Vaatlen igavuses pilkude ette sattuvaid esemeid. Arvustan halvustavalt punaseid telliseid kamina sisevoodris, kollakat, tuhmunud marmorist väliskülge. Vihkan seda külmust, mida sealt õhkub. Raske vasknaastudega ilustatud kirst, milles pisihalukesed hoolega laotud kütteks. Sütenõu, puhas ja läikiv. Tuulelõõts. Miks on need esemed siia kokku kantud? – Kui süütaks täna, just praegu! Mugav laiskus hoiab mind tagasi. Teen seda kindlasti – ükskord. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.