“Jah,” tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused millega mina olin harjunud. “Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas… Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin.”
“Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele,” seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud panna mind mõistma oma kummalisi seisukohti. “Põrgu päralt, sellest paremat erakat ma ei oska ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad.”
“Oi, Joosef!” tundsin õudust. “Kas teil üldse maitset ei ole? – Ja kui see kirjutuslaud on korras…” – Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid.
“Kirjutuslaud… Te naised olete kõik täpselt ühesugused.”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.