“Iiling”

Elmar Lipstok sünnib jõuka taluomaniku esimese lapsena kodumaa rikkamas maanurgas. Vana Lipstok, ta isa, rühmab tööd nagu hobune; hakkab vaeselt peale, kogub raha, omandab esmalt talukoha ja ostab siis, paar aastat pärast poja sündi, nägusa karjamõisa. Kõhetu, kondine, kõrgete palgenukkidega ja tihedate kulmudega. Oili-Jaan, nagu teda koha järgi hüütakse, on mees, kes oma teenijatele kunagi ei ütle: “Minge tööle!” vaid ikka: “Lähme tööle!” Ise ikka ees ja taga, otsekui murrab tööd, olles seejuures äärmiselt kokkuhoidlik, rehkendav ja kaaluv äriasjus. Ja ikka vaatavad tema tihedate kulmude alt kaks terashalli silma, puurides otsekohe inimeste hinge ja asjaolude sügavamasse sisusse. Juttu on vähe, aga mis ütleb – läheb märki. Vahel küll ei saa mõned esmalt arugi, mis ta õieti tahab ja kuhu tüürib, kuid pärast näevad kõik, et Jaanil oli õigus, olgu see koduses asjaajamises või vallaasjade juhtimises.

Poeg Elmar mäletab teda ainult karjamõisast saadik, ehk küll sündis talus. Muidugi oli ta vanemate elukoha muutmisel veel niivõrd väike, et ei võigi mäletada oma sündimiskohta. Aga Anna, ta õde, sündis juba mõisas, ja see on Elmaril selgesti meeles. Samuti on tal meeles, et Anna sündimisel suri ta ema. Majapidajana ja lastekasvatajana tuleb neile kadunud ema poolõde, lesknaine Meet Suija, kes seni oli teeninud linnas, “sakste” juures. Ja siis ei sünni Palusaarel (nii on karjamõisa nimi) aastate kestes midagi iseäralikku. Isa töötas endiselt, lapsed kasvavad, nagu nad kasvavad… oma väikeste hadadega ja tõbedega, veristavad sõrmi, näpitsevad nina ja käivad teineteise peale kaebamas. Ja üks nägematu võim sirutab neid ikka pikemaks. …