Romaan
Öö oli pime. Ainult madalas pilves taevas oleks justkui hahetanud mustade puulatvade taga. Või virvendas Enu silmade ees?
Mingi ebamäärane mälestus hommikustest seismistest kambri lävel ujus sügavusest ülespoole, kuid hajus enne pinnale jõudmist. Ei jäänud muud kui öö Vihanurme kõrtsi kõrval, hommik ja päev olid veel päratu kaugel. Nõrk jahedusevärin jooksis läbi Enu keha. Tuul tungis lahtinööbitud kasukasiilude vahelt otse ihu ligi ja haaras külma käega rinnust kinni. Enu sülitas. Õlletoop oli suhu jätnud viha maigu. – Teadagi, humalaid ja porsalehti hunnikus sisse aetud, jumalavilja pole ivagi hulgas! Ja selle hapu lakke eest tahab mõis viimse kopika taskust ära kiskuda! Ja sedagi viha vett pole oma käega võtta!
Vimm, mis kõrtsi nurga juures seistes oli natukeseks järele annud, hakkas jälle tõusma. Lai sulailma tuul painutas Vihapalu kuuskede latvu, ähvardades neid kas või pähe murda. Enu surus oma tugeva kere liikvele. Nööbid jäid lahti, kasukahõlmad lipendasid tuules.
Pika madala kivihoone keskelt, mis otsaga vastu metsa toetas, viis uks väikesse esikusse ja säält vasakut kätt eeskõrtsi. Enu pidi oma laia turja tublisti painutama, kui jalga üle kõrge künnisepaku vinnas. Ometi kolksatas pää vastu ristmist piita. Mõmisedes nagu härg astus Enu üle libeda auklise põranda.
Suur poolhämar kõrtsituba oli kibedat piibusuitsu ja külma salalikku vingu täis. Vaevalt võis märgata jämedaid pahklikke talapalke madalal kõrtsiliste pääde kohal, krobelisi tahmunud kiviseinu, mis kunagi ammu valgeks lubjatud olnud, ja neljakandilisi mustendavaid akanaauke. Vaevalt eraldas silm tagaseinas pikka madalat letti, mille ühel otsal lömitas maokas õllevaat plekist toopidega selle ümber, teisel kuue vitsaga viinaankur ja nende vahel hüples kõrtsimehe vilgas silmapaar.
…
(paberkaaned puuduvad, raamatus on endise omaniku nimi ja ostukuupäev)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.