“Igal kohal oma lugu”

Türi ligidal Oisus olnud ennevanasti hästi kena ja vaikne järv. Kuid Oisu inimesed ei pidanud oma veekogust suurt lugu: kes ehitanud otse järve kaldale sealauda, kes lasknud talu solgiveed hõbeselgetesse voogudesse. Peale selle käinud kogu ümbruse naised järves pesu pesemas. Küll hoiatanud järvehaldjas inimesi, küll ähvardanud, ent vastuseks kajanud vaid üleolev sajatamine, paremal juhul naer. Haldjas sai süda täis. Kui ka sa lased endale mustust selga kallata? Teinud otsuseks Oisust üldse ära kolida ja järv kaasa võtta. Ainult et ilusast nimest olnud kangesti kahju. Lõpuks saanud tuttavatelt haldjatelt kuulda: Viljandimaal Paistu ligidal olevat kena paik, Õisu nimi. Mis seal suurt vahet, Oisu või Õisu! Kui õige läheks sinna? Keerabki haldjas ühel palaval südasuvisel päeval järve nagu hiiglasuure köie kokku, riputab ülemise otsa paksu pilve alla, rabab kalad kaasa ja hakkab minema. Rahvas näeb hirmuga: Oisu järve asemel laiub tühi mudane süvend, järv ise kihutab keeristormi saatel Viljandi poole. Kõige ees jookseb tohutu must pull, kuldsarved peas, ise möirgab kõuehäälel: “Oisust tulen, Õissu lähen – alt ära!” – “Õisu järv”