“Ideed ja ühiskond”

Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.-19. sajandil

Käesolevasse artiklikogumikku on koondatud 11 artiklit Indrek Jürjo esimesest, peamisest uurimisvaldkonnast. Peaaegu kõik need on ilmunud või ilmumas saksa keeles, ainult üks prantsuse keeles. See selgitab ja õigustab nende taasavaldamist eesti keeles, kättesaadavamaks tegemist kodumaisele lugejale. Ühtlasi iseloomustab see hästi Indrek Jürjot kui baltisaksa mentaliteedi- ja kultuuriajaloo (Geistes- und Kulturgeschichte) uurijat. Temast kujunes üks neid ajaloolasi, kes viisid ellu okupatsioonijärgsel ajal Ea Janseni jt kujundatud paradigmat kodumaa ajaloost, uurida ja esitada Eestimaa ajalugu, mitte ainult ja üksnes eestlaste ajalugu, taotlust uurida eestluse põimitust baltisaksa kultuurimaailma. Eesti- ja Liivimaale jõudis valgustus Saksa valgustusliikumise raamides, selle kandjad olid baltisaksa haritlased ning osalt aadlimehed ja kaupmehed. Valgustusel oli Baltimaades väga pikaajaline mõju, veel 19. sajandi teisel poolele mõjutas ta ideeliselt eesti ja läti rahvuslikku liikumist.
Kui Indrek Jürjo esimene teadusartikkel ilmus 1984. aastal eesti keeles, siis 1989. aastal ilmus esimene saksakeelne töö, millele õige pea järgnesid uued, suuremad. Need äratasid kohe positiivset tähelepanu väljaspool Eesti ning tegid autori tuntuks saksa keele- ja kultuuriruumis. Sealjuures ei ole Indrek Jürjo baltisaksluse ja tema kultuurimõjude apologeet, vaid objektiivne ajaloouurija, võimeline protsesse nägema n-ö kõrvaltvaatajana. Artiklis “Eestlaste rahvuslik ärkamine 19. sajandil – baltisaksa valgustuse teene?” rõhutab ta, et saksa-eesti suhted vallutusest kuni 20. sajandi alguseni on vastuolulised: ühelt poolt saksa, resp. lääne kultuuri vahendamine, teiselt poolt eestlaste sotsiaalse ja rahvusliku emantsipatsiooni pikaajaline takistamine. Baltisakslased olid 1918. aastani eestlaste rahvuslike püüdluste peamised vastased. Selles olid rüütelkonnad ja baltisaksa literaadid igati üksmeelsed. Ta kirjutab, et ammune käibetõde eestlaste denatsionaliseerimisest saksastamise kaudu niihästi eesti rahvuslik ärkamine oli hiline ning neil polnud Läänemere provintsides kunagi germaniseerimisplaane. Nende seisukohad ei olnud natsionalistlikud, vaid sotsiaalsed ja legitimistlikud, riigipatriootilised.