“Hundi silmas”

Ta tunneb ära kukla. Teda läbib judin või võpatus nagu elektrilöök. Seesama kukal kaks pingirida eespool – ta oleks tundnud selle ära tuhandete seast! Sirge, jõuline, tume jonnakas karvakasv pügamisest hoolimata keerisena kaelal, mitte ülevalt alla nagu kõikidel teistel, vaid põiki, vasakult paremale. Ja see väike hele, õigemini hall laiguke vasaku kõrva kohal, kus juuksekarvadel millegipärast puudus pigment – kellel teisel oli selline laik just seal? Kaelalihaste vahel nõgu tuksleva tuiksoonega, krae varjus punakaspruun, ehkki aastate jooksul heledamaks muutunud sünnimärk, nurgelise kujuga kõrvalest, lõualuu terav nukk, õlgade isekas hoiak, kõik! /—/

(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)