“Pole midagi igavamat kui vana ajaleht ja surnud näitleja,” seletas Humphrey Bogart, kui kuulis John Barrymore´i surmast. Sõprade ringis hellitavalt Bogieks hüütu oli selles kindlalt veendunud. Usun, et Bogiet ennast oleks kogu südamest lõbustanud see meeletu jumaldamine, mis algas pärast tema lahkumist maisest elust.
Samal ajal oleks tema hinge võinud täita kõige sügavam rahuolutunne kordasaadetu üle. Oskusliku näitlejana mõistis ta paremini kui ükski teine suunata tähelepanu valgusvood oma vaenlastele ja sõpradele, isegi oma abikaasadele, jättes varju enda eraelu ja tunded.
Oleks liiast väita, et tundsin Bogartit. Tundsin seda Bogartit, keda tema tahtis mul lasta tunda. Osavalt tutvustas ta maailmale oma eripalgelist loomust. Tundsin näitleja Humphrey Bogartit, kellega mul oli au koos töötada, kellel oli raskusi teksti päheõppimisega, sest pidas seda ajaraiskamiseks. Võib-olla selles seisneski Bogie tähelepanuväärse spontaansuse saladus, kes suhtus vaid põlgusega “method´isse” ja teistesse näitekunsti kirjutamata reeglitesse. Tundsin Bogartit kui näitlejat, kes ainuüksi oma kohaoleku, puhta ja teesklematu karismaatilisusega pani kinolina elama, värelema.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.