Neid, keda keegi ei kuule,
neid, keda keegi ei näe…
Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.
Marie Under
Äsjamöödunud näis veel tagantjärele haruldase aastana. Kevad oli saabunud vara ja jõulude kellahelin kõlanud sügise helduse soojuses.
Uusaasta aga viskas valged sulgvaibad üle majakatuste ja tõmbas toreda rüü tolmunud teedele. Tollel kargel talvepäeval tuli Dora.
Külaline tõi kaasa kahesuguse näo: Heinrichile eriliselt särava pühapäevavalge, Estale igapäevase kulunud sugulasnaeratuse. Kohe ta käis läbi kogu maja – laitis magamistubade seinavärve liiga monotoonseiks, märkis köögi modernsemaks muutmise vajadust ja küsis pettunult:
“Teie majas polegi nõudepesu masinat?”
“Aga meil on toidunõud.”
“Ära alati narrita, Esta!”
“Ei tule mulle meeldegi,” kinnitas pereproua tõsiselt.
Oma kriitilist meelt pisut kärpides libistas Dora heldemeelse kiidusõna avarale vannitoale ja elutoas mööbliriiet sõrmedega siludes sõnas:
“Mugav maja on teil, seda ei saa salata.” Heinrichi poole pöördudes ja mehele mesimagusat naeratust pakkudes lisas: “Esta on kogu eluaeg minust rikkam olnud, aga ma pean avameelselt ütlema, et maitse on tal endiselt üksluine, maamehelikult hall. Ei ühtki erksamat värvikombinatsiooni kogu majas.
Külalise väljendusviis ei häirinud perenaist. Ilmselt ta polnud jõudnud unustada ammutuntud tõika, et Doral oli seltskonnadaami nõtke kõnnak ja kahepaikne keel. Tolles vanas juurdumuses Esta ei märganud täditütre juures mingit muutust, ehk kui-siis pisut peidetud pietismi. Liiglähedase sugulusastme tõttu naised arvasid endid teineteise maitse kui ka mõtetega hästi kursis olevat. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.