Ja tema ees seisab korralikult ratsastatud valge hobune, ilmunud eikusagilt. Jako tõuseb, sirutab käe, puudutab – elav hobune! Ja milline sadul! Jako on juba võtnud ratsmed, juba tõstnud jala jalusesse, juba pööranud pilgu üle metsa suitsutombule, kui ta märkab, et tulnud on veel keegi – haldjas. Uskumatu, aga tõsi!
Kaevu ääres seisab, toop käes, joob, ihualasti, tüdruk … Peseb sealsamas oma valget ihu külma veega, ja jääb siis kuivama päikese kätte, sest Jako on nii lummatud, et ei taipa talle midagi ümber panna. Aga ta on aru saanud olulisimast. See haldjas on esivanemate hing. Ta on Jako abipalveid kuulda võtnud, ta on toonud hobuse. Oh, hea ratsahobune on praegu palju tarvilikum, palju kiiremini vajatav kui mõõk. “Aitäh, ema!” ütleb Jako pühalikult. “Mutter, ich?” imestab haldjas.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.