Luigale on ekstaatilised meeleolud taotlus, aga mitte tavalikkus. Hea ja kurja, loomuliku ja mitteloomuliku dualism ei vaju tal tagaplaanile, vaid läbistab tema maailmavaate keskkohta. Mitte Rousseau ürgloomulik harmoonia, vaid Schopenhaueri igavesti rahuldamata tahe valitseb seal maailma. Luiga panteism on pigem Budhast kui Laotsest. Tema moraal on Stoa loobumismoraal.
Sama dualism läbistab Luiga poliitilist maailmavaadet. Nagu Rousseaugi, loeb ta ideaaliks demokraatiat, erinedes Rousseaust ainult oma liberalismis ja individualismis, – seal avaldub temas Schopenhaueri “principium individationis” – iga elutahte tung omapärastele vormidele.
Luiga oli aga meil üks esimestest, kes ära nägi liberaalse demokraatia teostamise raskusi, ja nimelt mitte ainult mõnes enamvähem ebaõnnestunud paragrahvis, vaid rahva hinge-elus endas, tema revolutsiooniaegse elaani loidumises, rahva riikliku tahte aegapidises degeneerumises, isetegevuse asendumises etatismi ja bürokraatiaga.
Nagu Rousseaugi, kaldus siis Luiga tegelikult eelistama aristrokraatiat selle uueaegses kujus – ideokraatias. Need mõtted, võibolla sugereeritud Bergsonist ja Georges Sorelist, näivad vilksatavat tema viimastest kirjutustes “hinge organiseerimisest”.
Oma erinevusestki Rousseaust on Luiga teinud sedasama, mis Rousseau tegi XIII sajandil: seismograafi tundlikkusega ilmutanud ajavaimus valmivaid ja liikuvaid tunge. See ongi, miks tema sagedasest paradoksaalsusest hoolimata meil ikka tema juurde tagasi tuleb pöörduda.
Eduard Laaman
“Luiga ja Rousseau”, 1938
Sari: Eesti Mõttelugu
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.