“Härjanädalate aegu”

Servamärkmeteks, marginaalideks, kommentaarideks võiks nimetada järgnevaid tekste, üksikuid jaostükke nende kaante vahel – quasi una marginalia. Neid julgeksin ristida ka esseedeks, kui selle žanri hulka arvata vabama käega visandatud kirjatükke, arutlusi, lühiuurimusi, memuaarilise, realistliku kõlapõhjaga, autobiograafiliste sugemetega kirjutisi.

Allakirjutanu kogemused ahvatlevad teda kahtlemata žanrite muutumatult igipüsimises. “Katseteks” nimetas essee-žanri looja oma esmiktoest (Essais 1580). Essee piirid on avardunudki järgneva nelja saja aasta jooksul. Tänapäeval defineeritakse esseed: “… kirjandusliku või teadusliku sisuga kirjutis, mis kunstipärases vormis annab mingi probleemi subjektiivse, isikupärase käsitluse.”

Olgugi et essee on arvestatud ilukirjanduse neljanda liigina, on tema piirid siiski ebakindlad, ulatudes “kunstipärasuse” mõiste piiritlematusse. Nii võivad jääda probleemide esseelised taotlused hõljuma teiste kirjanduslike liikide vahemaile. Ulatuslikumad servamärkmed, kaugemale ja sügavamale haaravad marginaalid, isepärasused, mis hargnevad üle reaalsuse piiride – ei kannata nad tänapäeval enam esialgset ratsionalistliku skeptitsismi kriitikat. Nii on allakirjutanulgi tahe lausuda nagu essee-žanri looja Michael Eyquem Montaigne ühmas: “Mis tean mina!”

Olen üritanud koondada oma mõtteid ja muljeid, elamusi ja tegemisi säärasesse ebatavalisse vormi, kuid enam-vähem mõistmisvõimalikku teksti. Seejuures on mu tunnetav mina probleemidele ja teemadele avastavaks peegliks. Ent mu varjukaetisel on raamid ümber ja niida ka ta haare piiratud – peegelpilt oleneb valgusest ja varjust, mida mina näen. See mis mu kaine aru välja jätab, võib tungida sosistusena pimedusest mu enese ehitatud valgesse majja, kus loogika ja tõde, kord ja selgus leiduvad või peaksid aset leidma.

…