“Haldjakuningas”

Õrnusest ilma jäetud lapsepõlv, noorukiiga täis alandusi, amet, mida ta ei pea enese vääriliseks – kõik need kokku on teinud Abel Tiffauges´ist ühiskonna ja seda kehastavate inimeste vaenlase. Kuid üks episood koolipõlvest on kujundanud temas veendumuse, et maailmasündmuste kulu ja tema isikliku saatuse vahel valitseb salajane ettemääratus: sest sellel hommikul, mil ta pidi ilmuma distsiplinaarnõukogu ette, soovis ta, et kool maha põleks. Noh, tavaliselt jäävad niisugused soovid tagajärjetuks, seekord aga leidiski vabastav tulekahju aset …

Tiffauges´is on nii maagi kui koletist, kusjuures esimene juhib ja abistab teist. Nii juhtub, et kui süüdistus vägistamises ähvardab sunnitööga, siis 1939. aasta mobilisatsioon katkestab kohtuasja: koolimaja on jällegi maha põlenud!

Langenud 1940. aastal sõjavangi, saadetakse ta Ida-Preisimaale. Kuid sellal kui see lõputu lagendik tema kaaslasi masendab, tunnetab Tiffauges seda kui oodatud nõiduslikku maad, ja oma vangipõlves leiab ta kummalise vabadustunde. Temast saab Kaltenborni koletis iidses teutooni  kindluses, kus ta igasuguste vahenditega hangib noori poisse sõjaväelisse õppeasutusse, et neist seal vormitaks koorekihti Kolmandale Reichile.

Michel Tournier (1924-2016) võitis Prantsuse Akadeemia suure romaaniauhinna teosega “Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis” (1967, eesti keeles 1989) ja Goncourt´i preemia romaani “Haldjakuningas” eest (1970). 1972. aastal valiti ta Goncourt´i Akadeemia liikmeks.
Juba ainuüksi romaani “Haldjakuningas” pealkiri näitab pöördumist germaani mütoloogia poole, selle sügavate sümbolite poole. Kuid romaan ühendab sellega ka veel üldisema müüdi, müüdi inimsööjast koletisest.
Kui vaadelda teost nende sümbolite taustal, osutab “Haldjakuningas” katseks kujutada uut seksuaalsuse mudelit.