“Gulliveri käekõrval”

Ilmar Külveti elu- ja loomingulugu sarnaneb üsna paljus mitmete teiste väliseesti kirjanike saatuseteedega, ent on samal ajal ometigi silmahakkavalt omanäoline, isepäine ja kordumatu.
Ta on sündinud 21. novembril 1920 Keilas. Lõpetas 1938 Gustav Adolfi Reaalgümnaasiumi ning on töötanud seejärel mitmel pool ja mitmetes toimetustes ajakirjanikuna.
Ilmar Külveti ajakirjanduslik tegevus Eestis algas omaaegse “Rahvalehe” kaastöölisena. Koosseisuliseks sai ta “Eesti Sõna” ja “Rindelehe” juures pärast seda, kui paljud eesti kutselised ajakirjanikud olid Venemaale küüditatud. 1944. aastal jätkas ta oma valitud elukutset Saksamaal, 1954-72 “Vaba Eestlase” toimetajana Torontos ja sealtpeale “Ameerika Hääle” eestikeelsete raadiosaadete toimetuses Washingtonis, kust tema esinemist on olnud võimalik siiani kuulda.
Nagu ühest intervjuust lugeda, tahtnud ta ajakirjanikuks saada juba lapsest peale. Ja teisal tunnistanud: “See oli mu suur unistus ja hiljem suurim armastus.” Kirjanduse vastu polevat ta seevastu tükk aega erilist kutsumust tundnud, kuigi ta juba kuueteistkümneaastaselt “Õpilaslehe” ülemaaliseks luulelaureaadiks tunnistati. Ometigi on saanud Ilmar Külvetist hiljem niihästi üks kui ka teine, sest 1960-ndatel aastatel hakkas ta ajakirjanikutöö kõrval kirjutama ka ilukirjandust – esmalt põhiliselt näidendeid, aga hiljem samuti novelle ja romaane. Enne käesolevat valikkogu on talt trükis ilmunud viit näidendit sisaldav “Näitemänguraamat” (1982), novellikogud “Kuhu kuulud, Kristjan?” (1982) ja “Jääkaru hingus” (1986), romaanid “Suupill ja 500 tuubat” (1987) ning “Kes oskab lugeda hieroglüüfe?” (1989), mõned ilukirjanduslikud tõlked inglise keelest ning perioodiks ka vesteid ja reisikirjeldusi. Kogumikku “Kuhu kuulud, Kristjan?” on hinnatud Henrik Visnapuu nimelise Kirjandusfondi auhinnaga.
Niisiis, nagu öeldud, alustas Ilmar Külvet oma ilukirjanduslikku loomingut põhiliselt näitekirjanikuna. Aga kinnitada, et just ja ainult näidendid ka ta loomingu paremiku moodustavad, nagu mõnikord on väidetud, ma siiski ei usaldaks ega julgeks. Tõsi, ta tuntuim teos on kahtlemata 1968. aastal ajakirjas “Mana” avaldatud ja 1970. aastal Stockholmis Pinna Stuudios esmalavastatud näidend “Sild üle mere”. Seda küll. Samuti nõustun väitega, et just seda näidendit on põhjust pidada ta loomingu võtmeteoseks, “mille põhimotiivid korduvad mitmetes variantides tema teistes näidendites ning hargnevad edasi proosas” (Luule Epner). Ja mis puutub tema loomingu põhimotiividesse või teisisõnu – tema kui meie paljudeks aastateks sunnitult kahestunud kirjanduse missiooni väliseesti kirjanduses, lähtudes temast taas kui näitekirjanikust, siis on seda õnnestunud üsna täpselt sõnastada autoriteetsel väliseesti teatriloolasel Mardi Valgemäel: “Ilmar Külvet, kelle lavatöid nii mõnegi pagulasorganisatsiooni välikohus on surma mõistnud, leiab kahtlematult koha meie kirjandusloos vaimselt rasvaläinud väliseestlasi õiglaselt salvanud parmuna.”
Käesolev valimik esindab ja esitleb Ilmar Külveti novelliloomingut, millest õnnestunumad kuuluvad kahtlemata samuti ta loomingu paremikku, võib-olla isegi selle püsivamasse ossa kui ta näidendid. Valiku aluseks on ühelt poolt ta varem ilmunud kogumikud “Kuhu kuulud, Kristjan?” ja “Jääkaru hingus” ning teiselt poolt viimastel aastatel ajakirjas “Looming” avaldatud novellid. Kogumikes esmakordselt trükivalgust näinud novelle on autor mõnevõrra tihendanud ja sõnastuselt kohendanud.

…