“Guatemala, maa hing”

Pilvevari. Pealelõuna. Kõrgustes muutuvad ka lõunamaised avarused kargeks. Mägede kaugus on seevastu alati näiline. Nebaji sügises on nad ilusaks taustapildiks kuivanud maisitõlvikutele ja kose mühinale, detailidele, millest igaüks on väljenduslik. Igas maisipeas, veel korjamata tõlvikus, on peidus lugu inimestest, kes ta kasvatanud, vihmast, mis teda kastnud, mägede õhust, mis hoidnud teda värskena, päikesest, mis ärgitanud teda ilmale tõusma. See on lugu kätest, mis teda harinud ja suudest, mida ta saab toitma. Kuidas teda mitte märgata?