“Fredegunde, Neustria kuninganna”

Tõeliselt pimedal ja sõgedal keskajal, pideva maailmalõpuga võrreldud VI-VII sajandil võitleb ning võistleb kaks frankide kuningannat, kurikuulsad veel aastasadade pärast. Kuid nad on sellised nagu nende aeg, mil uinuja ei või teada, kas ärkab hommikul. Vandenõude rägastik ja veretööde pillerkaar, hullus ja nõidus, otsatu reetlikkus ja rahvahulkade hüsteeria, seitse korda seitse surmapattu, isegi munkadest ja nunnadest kogunevad röövjõugud, tulekahjude lõõm kõige kaaneks inimeste sarnaselt metsistunud loodusjõud ja taudid, millest leotakse viimsepäeva märke – nõnda kestab barbarlik tants Rooma varemetel, kus igaüks kahmab niipalju, kui jaksab ära kanda. Lüürikat lubatakse näpuotsaga, sest ühel kuningannal on ohtlik lasta end käest, hetkekski unustada valvsust ja veritasu.