Kui Esimeses maailmasõjas raskesti haavata saanud Hemingway 1920. aastal Ameerika ajalehtede korrespondendina Pariisi asus, alustas ta rööbiti ajakirjanikutööga ka kirjanduslikke katsetusi, taotledes “lihtsaist asjust kirjutada lihtsalt”, nagu teda ajalehetoimetuses oli õpetatud. Ta püüdis kirjutada head proosat, mida luua on raskem kui poeesiat, nagu ta hiljem väitis (“Aafrika haljad künkad”).
Esimese õnnestunuma jutu “Meil Michiganis” kirjutas ta Pariisis 1921. a. Pariisist käis ta reporterina Kreeka-Türgi sõjas, Saksamaal ja faśiseeruvas Itaalias. Neil ainetel on kirjutatud ta esimene proosapalade kogumik “Meie päevil” (esitrükk 1923. a. Pariisis täiendatud trükk 1925, a, New Yorgis). Selles järgneb igale jutule “peatükiks” nimetatud miniatuur, milles kajastuvad fragmentaarsed välismaailma sündmused, kuna jutud ise käsitlevad mitmeti autoriga sarnaneva Nick Adamsi elamusi. Hemingway ei fabuleerinud, teda veetles vaid elutõde. Ta kirjutas sellest, mida oli näinud ning läbi elanud. 1924. a. pani Hemingway reporteriameti maha, et tervenisti kirjanikukutsele pühenduda.
Kogumik “Mehed naisteta” ilmus 1927. a. ja “Võitja ei saa midagi” 1933. a. Niminovelli ja kaks järmist juttu on Hemingway kirjutanud viimastena (ilmusid 1936. ja 1938. a.). Ülejäänud jutud selles valimikus on antud nende ilmumise järjekorras.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.