“Filosoofilised kirjad”

Kas Voltaire´i võib pidada filosoofiks? Kas tegemist oli algupärase mõtleja või pigem mõjuka intellektuaaliga avant la lettre? Kas tal on midagi öelda tänapäeva filosoofilisele arutelule või on ta pelgalt üks kuulsusrikas lehekülg vanas ajalooraamatus? Tänapäeval kipub prevaleerima pigem teine seisukoht: Voltaire oli oma ajastu tähtis kirjamees, ent teda ei saa pidada filosoofiks selle sõna ranges tähenduses, pigem publitsistiks ja belletristiks. Tuntud inglise filosoof John Gray resümeeris 1998. aastal selle arvamuse talle omase reljeefsusega: “Voltaire´i filosoofilised kirjutised on läbinisti ebaoriginaalsed. (…) Kui Voltaire´il oligi öeldavasti oma “filosoofia”, siis pakub see praegu vaid ajaloolist huvi.”
Gray väga ei eksi, üksnes liialdab, kui võtta aluseks arusaam, et filosoof on kutseline mõtleja, kes tunneb sügavuti varasemat filosoofiatraditsiooni ja töötab välja oma algupärase mõistesüsteemi. Voltaire tundis küll varasemat filosoofilist kirjasõna paremini, kui paljud tema kriitikud soovivad näha, ent kindlasti ei pidanud ta ennast selliseks mõtlejaks, kelle siht on tulla välja uue süsteemse filosoofiaga. Voltaire oli taotluslikult ebasüsteemne, ta nägi oma peamise ülesandena küsimuste esitamist ja kahtluste külvamist, mitte vastuste pakkumist. Üks tema filosoofilise dialoogi “A.B.C.” (L´A.B.C., 1768) tegelasi tunnistab autori häälega: “Süsteeme meisterdades tuleb endale alati jätta õigus järgmisel päeval naerda oma eelmise õhtu mõtete üle.” Ja sealsamas: “Täna ma kinnitan üht mõtet, homme ma kahtlen selles ja ülehomme eitan teda.” Voltaire oli douteur (kahtleja), mitte docteur (õpetaja), nagu Georges Pellisier tõdes tabavalt 1908. aastal oma raamatus “Filosoof Voltaire” (Voltaire philosophe). Ühes kirjas sõber Nicolas-Claude Thieriot´le 1760. aastal tunnistas Voltaire ise, et “ma pole kunagi väitnud, et mul on korrastatud mõtlemine nagu Newtonil või Rameau´l. Ma ei oleks kunagi avastanud akordi põhitooni või integraalarvutust.” Voltaire´i ideaal oli tunda paljusid teadmisvaldkondi, tõeline õpetlane ei saa olla spetsialist, oli tema sügav veendumus. Tema filosoofia on taandatav mõnele üldisele ja lihtsale põhimõttele, mida ta pidas üldkehtivaks ja käsitas oma praktilise tegevuse alusena: sallivus, mõttevabadus, humanism ja õiglus. Need on ainsad ideed, milles ta kunagi ei kahelnud.